Mona Polacca kehastab minu jaoks Emakese Maa tarkust, väge ja kannatlikkust. Ta on üks kolmeteistkümnest maailma põlisrahvaste vanaemast, keda toob ühise nõukogu laua taha mure hoolimatu inimtegevuse tagajärgedest ja soov äratada meie süda ja teadvus ühtsuskogemusele. Augustikuises Tartus toimunud Kultuuritolerants konverentsil sõnastas Mona oma esinemises hopi-havasupai rahva kogemust kultuurilisest tundlikkusest ja selle puudumisest. Vastamas paneeldiskussioonis selliste inimeste kõrval nagu Paul-Erik Rummo ja Mati Heidmets õhkus Monast suurt väärikust ja teadlikkust. Ta on muide aastaid tagasi kohtunud ka president Lennart Meriga ning kirjutanud talle kirja kui Saaremaale plaaniti süvasadama ehitust. Tema kohalolus tunnen end alati väga alandliku ja samas uhkena.

See millega tegelevad maailma vanaemad on kõigile teada omast kogemusest – kannavad traditsioone, õpetavad ja harivad lapsi elu püsiväärtusi mõistma. Maailma põlisrahvaste vanaemade nõukogu just seda teebki. Nende esimese kohtumise tulemusena 2004 oktoobris öeldi välja oma kavatsus: “Me tuleme kokku, et ravida, harida ja õpetada meie lapsi. Me tuleme kokku, et kanda edasi meie tseremooniaid ja ravimtaimede kasutamist. Me tuleme kokku, et kaitsta maid, kus meie inimesed elavad ja millest meie kultuurid sõltuvad, et kaitsta traditsiooniliste ravimite kollektiivset pärandit ja kaitsta Maad ennast. Me usume, et meie esivanemate õpetused näitavad meile valgust läbi ebakindla tuleviku.”

Tallinna Ülikoolis toimunud filmiõhtul näitas Mona filmi ( vt allolevaid kaadreid) nõukogu esimesest kogunemisest. Vanaemad, kes on õppinud shamaanid ja teadmanaised, olid koos kolm päeva, et rääkida, kuidas jagada nende kõige salajasemaid teadmisi, inimestega, kes on olnud nende rõhujateks. Vanades põlisrahvaste hõimudes oli vanaemade nõukogu kõige kõrgemaks autoriteediks, mis ütles lõppsõna enamuses hõimu puudutavates küsimustes, sealhulgas sõja alustamises. Nüüd koonduvad need targad hääled, et tugevdada oma sõnumit.

Bernadette Rebienot’l, Bwiti vanemal ja 23-kordsel vanaemal, oli nägemus Vanaemade Nõukogust. Ta ütles, et Gaboni naised kogunevad regulaarselt metsas, et jagada nende nägemust ning palvetada maailma rahu ja inimeste heaolu eest. “Kui Gabonis räägib vanaema, siis president kuulab,” ütles Bernadette.
Praegusel ajal on paljud inimesed pööranud silmad vanaemade poole juhenduse saamiseks ja ühendanud oma palved nende sooviga meie planeeti tervendada. On aeg tulla kokku ja seista ühes väes. Paljusid hirmutab sõda ja hävitustöö. Paljusid äratab sisemine hääl, eriti naisi, kes kuulevad maa appihüüdu.
Esimene vanaemade nõukogu kogunemine oli lootuse ja inspiratsiooni aeg. Vanaemad on tugevad nii palves kui tegevustes. Nende rituaalne eluviis loob ühenduse maa jõududega. Nende ühtekuuluvus loob võrgustiku, mis tasakaalustab ebaõiglust mida tasakaalutu maailm toodab; maailm mis on lahti lasknud looduse põhiseadustest ja algsetest õpetustest, mis tuginevad kogu elu austusele.

Kaks aastat peale oma konsiiliumi loomist ehk oktoobris 2006 külastasid vanaemad Dalai-Laamat, et temaga oma visioon ühendada ja ühiselt palvetada rahu ning armastuse eest. Nende kavas oli kolm päeva õpetuste jagamist ja kogemuste vahetamist ning tervendavaid palveid meie tuleviku, meie suhete, iseenda, tervise ja Emakese Maa eest.

Tekstis on kasutatud materjali koduleheküljelt
www.grandmotherscouncil.com,
artiklist Grandmothers Unite, Rachel Lehmann-Haupt, Alternet.org, Posted November 8, 2004, Kultuuritolerants konverentsi ettekande tutvustavast tekstist ja Mona Polacca kirjadest.

Kaadrid Carol Hearti filmist
„13 Indigenous Grandmothers of the World” (Centre for Sacred Studies, 2005)

Joonistused / Drawings:
Angelika Schneider

Kristi Pääsuke

Kristi Pääsuke on vabakutseline sotsiaalvaldkonna projektijuht, kelle kireks on isiksuse ja ühiskonna areng. Ta elab Tallinnas.