EPIFANIO 5

1. Hanif Kureishi. “Äärelinna Buddha”.
Äärmiselt oluline mingil perioodil minu elus, 20.-24. eluaastani. Lugesin seda selle aja jooksul neli korda – ja siis enam mitte. Aga see on mul siiamaani sisuliselt peas. Ja Kureishi debüütromaan räägib kõige olulisematest asjadest, mis võivad inimesega umbes neil eluaastatel juhtuda – kui hästi läheb.
Ja fakt, et Äärelinna Buddha teise olulise tegelase Charlie Hero prototüüp on Billy Idol, pani mind viimast teise pilguga vaatama – kui strateegiliselt mõtlevat rock-staari, kes vastu kõiki ootuseid sai just selle, mida ta kõige rohkem tahtis. Punk päästis ta.

Foto: Terje Ugandi

2. Victor Bockrise’i Andy Warholi biograafia. Otsustasin saada kuulsaks. Ja muuta kunsti kaudu maailma. 1997 suvel. Andy jäljendamine ega pop-kunst ei tulnud selles valguses muidugi kõne allagi....

3. Giacomo Girolamo Casanova, “Minu elu lugu”.
Tänu sellele külmalt ja detailselt kirja pandud aruandele olen mõistnud paljusid eri valdkondades kohatud aferiste – kohaliku juhtiva kunstifestivali korraldajast mitmete lühiajaliseks jäänud ajakirjandusprojektide algatajateni – küllap paremini kui muidu. Ja olen nende käest mõnikord ka oma raha kätte saanud. Ja samas on mul ka aferistidele nüüd kõrged nõudmised. Aga Casanovat olen lugenud nii inglise, saksa, vene kui soome keeles. Tükke tema 7-st köitest koosnevast epopöast. Milles olen ma eriti veendunud – Giacomo seksuaalne orinentatsioon – seriaalne monogaamia, on tohutult ületähtsustatud! Nagu on öeldud ka enne mind – monument 18. sajandile.

4. Sergei Dovlatov, “Kompromiss” ja “Maastikukaitseala”. Iga sõna all viis kihti sügavust ja väga eriline iroonia. Või on see ikka iroonia?

5. Robert Frischer, “Müts”. Teine aus sharlatan ja aferist. Kes tuli läbi Auschwitzi, jäi ellu, ei surnud ka pärast seda (kuigi tõenäosus oli suur) – ega võtnud ikkagi õppust.

6. Emil Tode, “Piiririik”. Üheksakümnendate kultusteos, mis läks ka mulle hinge.

7. Lauri Pilter, “Lohejas pilv”. Tegi sama triki mis eelmine, aga kümme aastat hiljem. Ja veel suurejoonelisemalt. Miks ei tõlgi autor seda ise inglise keelde – olen lugenud Pilteri ingliskeelset intervjuud, kus ta räägib tõlketööst kui maailma kõige kaasakiskuvamast asjast.....

Ja raamatud, mida ma lugesin 2006. aasta kuumal suvel:

erialane kirjandus:
A.Vadimov, M. Trivas, “Muistsetest maagidest tänapäeva illusionistideni,
Baird Jones, “Mark Kostabi ja East Village`i kunstielu 1983-1987”,
Ants Juske, “Külmetava kunstniku portree”;

klassika:
Günther Grass, “Minu aastasada”,
Toomas Raudam, “Tänulikud surnud”;

uued staarid:
Amelie Nothomb, “Jahmatus ja värinad”,
Sofi Oksanen, “Baby Jane”;
populaarteaduslik kirjandus:
Robin Baker, “Seks tulevikus”,
Norman G. Finkelstein, “Holokaustitööstus”; naistekas:
Melissa Bank, “Jahi ja kalapüügi käsiraamat tütarlastele”,
Walter de Camp, “Fetishiraamat”.

Sandra Jõgeva

Sandra Jõgeva on interdistsiplinaarne ja performance’ikunstnik, kes kirjutab viimasel ajal ka ilukirjandust.