Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU BIBLIOTEEK
Sandra Jõgeva

VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA
Viimsi Vilen

INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA
August Künnapu

MINU VIDEOTEEK
Nathanile Kahn

ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT
DJ Drummie

13 VANAEMA
Kristi Pääsuke

LEE HAZLEWOOD
Mihkel Kleis

KRÕÕT JUURAK
Eve Apro

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

FANTASY JA FANTAASIAKUNST
Rauno Thomas Moss

MINU HERBAARIUM
Leena Torim

KUNSTNIK JA VANADUS
Mehis Heinsaar

RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL
Lauri Sommer

SUUR NOOGUTAJALIHAS
Nato Lumi

MEESKOND

KRÕÕT JUURAK

Peategelane on Krõõt. Ta on sellest muinasjutust, kus printsess otsustas, et ei unusta kunagi mängimist ära. Praegu on teda jälle Tallinnas nähtud. Teeb Kanuti Gildis etendust. Me kohtusime “Aias”. Seal aias, kus oli kuulda noodiredelite harjutamist ja päike veel soojendas ja kus tihased lauale uudistama lendasid ja kus Krõõt jõi kohvi ja mina teed.

Mis plaanid sul etendusega “Once Upon” (1) 0n?
Tahtsin kirjutada seda lugu ilma kindla plaanita, et otsad jääksid lahti. Kui ma etenduse enne valmis kirjutaks, siis ei oleks selle aasta jooksul ju midagi peale hakata. Ma mõtlesin, et võtaks teemaks aja. Viimasel ajal ruum mind ei huvita, see on rohkem isegi segav faktor. Ajaga seoses tuli pealkiri “Once Upon”, mis omakorda tõi sisse muinasjututeema. Mind huvitab aja puhul ka see fenomen, kuidas abstraktsed vormid võivad naljakad olla. See on ajastuse küsimus – on mingid rütmid, milles on vead sees ja see on lihtsalt naljakas.

Mind kohutavalt huvitab Helmut Lachenmanni muusika, sest see on niivõrd kummaline. Ta kirjutab kaasaegset muusikat klassikalistele instrumentidele ja need helid, mis tekivad, on kummastavad. See ajab mind lihtsalt naerma, kuigi midagi naljakat ei ole. See on just üllatamise küsimus – iga kord kui ma midagi ootan, tuleb sealt midagi muud. Milline nauding on seda kuulata. Väga väike asi on see, mis oluliseks muutub. Detail teeb asjast asja. Kui miski on natuke viltu, siis see tekitab küsimusi. Tavaliselt mul ei ole kindlat plaani ja eesmärke enne etendust, töö tekib ise, koos isetekkivate üllatustega. On algus, kust ma liikuma hakkan. Analüüsin pärast.

Kas otsidki koomikat? Asjad on just nagu peab olema, aga mitte päris?
Kui ma mõtlen teatrist hästi üldiselt, siis ma tahaksin näha mängu. Teater on ettekujutus ja reeglitest kinni pidamine. Kõik toimib selle põhjal, et esineja mängib oma rolli ja vaataja mängib oma rolli. Unustatakse aga ära mängu põhireegel. Unustatakse ära, et see on mäng. Paralleelina arhitektuurist – on sellist arhitektuuri, mis on mõtlev ja sellist mis on ilutsev, see on nii selgelt näha. Isegi kui vorm on sama, ütleb üks hoone ikkagi midagi muud kui teine. Näiteks mingid tegelased tegid pommikujulise pangahoone. On pomm keset linna. Mõni hoone on kamuflaa˛arhitektuur – on maja aga samas tundub, et ta teeskleb, et ta on maja. Sellised nüansid annavad juurde. Jah, mingis mõttes see on etendus, aga ma teesklen, et see on etendus ja publik teeskleb, et ta on publik. See on kahekordne teesklus. Kui sa mängid teadlikult publiku rolli, siis see annab sulle palju rohkem vabadust.

Kui sa manipuleerid sellega, mis on etendus, kas sa eeldad, et publik manipuleeriks vastu?
Jah. Ma ei saa seda eeldada, aga etendus on kutse sellest mängust osa võtmiseks. Kui sa ei taha, siis keegi ei sunni, aga ma annan võimaluse.

Mul on teatris sellistes olukordades kohati tekkinud tunne, et ma küll teadvustan kutset, aga ei ole harjunud vastama ja ei tea, kas ma üldse tahangi.
Tegu ei ole mängust osa võtmisega, see on teadlikustamise küsimus. Üks mängu definitsioone on, et mäng ei ole see, mida sa teed, vaid kuidas sa teed. Väliselt ei ole midagi teistmoodi. Sa võid teha tööd, sa võid mängida kaarte. Kõik oleneb, kuidas sa seda teed – kas see on mäng või see on töö.







Eile ma ütlesin “respekt” sinu suhtes. Sellepärast, nagu sa ütlesid, et sa kunagi ei lõpeta mängimist ära. Sa näitad, et selliselt ongi võimalik.
See ei ole üldsegi lihtne. See on suur töö tegelikult. Pigem minu meelest olukorrad juhivad selles suunas, et kõike tuleb tõsiselt võtta, mängu aspekt ära unustada. Mu enda loomuses on küll, et ma lähen väga kergelt tõsiseks.

Ma lugesin hiljuti, kuidas keegi arvas, et ta on pettur. Petab maailma, olles see või teine. Teeb asju, mida tegema peab, aga kahtleb kas tegelikult on pädev seda tegema. Tegelikult petab kõiki järjepidevalt.
Väga mänguline.

Kuidas defineerida seda, kes sa oled? Sinu puhul on selgelt juures suhtumine, et “Oi Krõõt, sa oled välismaal õppinud ja festivalidel etendusi teinud”. Tiitel on juures.
Osaliselt läksin välismaale õppima (2) ka sellepärast, et see võib hiljem kasuks tulla. Tol ajal oli välismaal õppimine midagi enneolematut. Isegi praegu tunnen, et mõnel alal vaatlen asju teisest vaatepunktist, justkui kõrvaltvaataja pilguga. Jah, kujutluse kujundamine teiste inimeste silmis on tegelikult huvitav projekt. Ma võin vaadata end enda vaatepunktist või publiku vaatepunktist. Kui vaatan end publikust, siis saan manipuleerida – näidata seda, mida soovin, et näha oleks.

Ühes arvustuses mis oli kirjutatud su “Artistic Approach 3.1” etendusele oli suhtumine, et Krõõt on välismaal õppinud ja festivalidel tegusid teinud ja olid teatud ootused su etendusele, aga need ei täitunud.
Ah et oli igav ja, jajah.

Küllap vaataja läks midagi muud otsima, tal oli oma nägemus juba, mida ta saada tahtis.
Sellest on muidugi kahju. On midagi, mida ma kaasaegse kunsti publikult ootan või mida ma näiteks ise ootan etendust vaadates. Kui ma lähen vaatama traditsioonilist kunsti, siis ma teen seda teise pilguga kui vaadates kaasaegsest kunsti. Kaasaegse kunsti puhul tuleb alati võtta risk – ma ei tea mida ma ootan. Üks osa huvist ongi minna riski peale välja. See ei täitu üldsegi mitte iga kord. Tegelikult juhtub päris harva, et ma näen midagi, mis mind uut moodi mõtlema paneb. See on muidugi isiklik. Samas kui juhtub, et on etendus, mis peegeldab minu reaalsust, ja see reaalsus on alati uus, tekivad külmavärinad.

Vaatad sa tihti teiste etendusi?
Jaa ikka, huvitav on see dialoog, mis tekib tööde ja mõtete vahel, mis ringi liiguvad. Festivalidele juhtun päris tihti ja siis vaatan kõike mida vähegi saab. Viinis on ka jooksvaid etendusi päris palju. Ma olin suvel maal, Prantsusmaal, ja mõnda aega tegin katset ja ei vaadanud midagi, aga siis tundus et muutusin iseendale igavaks inimeseks ja hakkasin 1960. ja 1970. aastate filmiklassikat vaatama ja analüüsima. See ei ole otsene eluline vajadus nagu söök ja jook, aga elukvaliteedi mõttes vältimatu.

Kuidas seal PAFis (3) oli?
Ma olin seal kaks kuud residentuuris, väga tore oli. Töine õhkkond, umbes nagu mõnes toredas raamatukogus, kus üleüldine süvenemine tahtmatult ennastki distsiplineerib. Inimesed tulid ja läksid – kohtumiste jada. Lõpuks oli tunne nagu oleks ringi reisinud. Kokku olid tulnud kunstnikud oma vabast tahtest, oli avatud õhkkond. Arutleti oma tehtud ja tegemisel olevate tööde üle. See oli hea keskkond, kus tagasisidet saada. Otsisime võimalusi, kuidas oma open source koodi (4) lahti muukida, et teine inimene seda kasutada saaks. Üritasime seda “vaba tarkvara” ideed nö metafoorina etenduskunsti kontekstis kasutada. Mõtlesime välja mängu, kus intervjueeritavaks on üks inimene, kes võib vastata oma töömeetodite ja inspiratsiooniallikate kohta ainult metafooridega. Sellest mängust tekivad uued kujundid ja uued küsimused. Mõned intervjuude näited on ka veebis üleval (5).

Praegu sa kooliga seotud ei ole? Ise õpetada ei soovi?
Kui kutsutakse, õpetan alati hea meelega, kuid samas ei ole ma ei õppimisest ega õpetamisest veel päriselt aru saanud. Arenguruumi on siin veel küllaga.

Kas sa ise tahaksid veel õppida?
Tegelikult tahaks. Midagi teoreetilist. Mitte otseselt tantsuga seotut. Huvitav oli EKA interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuris. Käisime Raoul Kurvitza juures maal, tegime loodusinstallatsiooni workshopi. Tal oli maja ilma elektrita. Ühel päeval mängisime sellist mängu, et rääkida võis ainult kõva häälega, ainult karjudes. See oli kohutavalt naljakas. Alustades hommikust, kui esimesed varjased ärkajad üksteisele tere hommikust karjusid. Nad olid küll köögis, aga kõik olid kohe üleval. Ja lõpuks rääkisid inimesed väga vähe, ja ainult hädavajalikke asju, sest kõik olid lihtsalt karjumisest väsinud.

Kui EKAs öeldi, et loengutes osaledes võib oma suu ka lahti teha, siis me ka kasutasime seda võimalust. Keskkoolis näiteks ma ei olnud veel selle peale tulnud. Igal juhul olid EKAs kunsti ja kultuuri teemal peetud dialoogid ja diskussioonid väga arendavad.

Ajaga, mis ma interdistsiplinaarsetes kunstides õppisin, jõudis kahjuks vähe. Mul oli plaanis jääda ikka kaheks aastaks, aga mingil hetkel tuli välja, et see ei ole realistlik.

Kui pikalt sa plaanid – järgmiseks päevaks, nädalaks, aastaks?
Mul on suhteliselt raske pikaajalisi plaane teha :) Ma sain ID kaardi ja see kestab 8 aastat. Kas ma pean siis kaheksa aastat olema selles suhtes ühte moodi? Seda tundub liiga palju, liiga ettekujutamatu aastaarv. Mul on praegu detsembrini ... jaanuarini teada – neli kuud umbes suudan ette kujutada.

Palju aeg sinu jaoks ajas muutunud on?
Huvitav. Aeg on üldse selline asi, mida tegelikult pole olemas, aga samas just nagu oleks. Kuna ma selle aja teemaga alustasin, siis ma otsisin ka teaduslikku definitsiooni. Ja ei leidnudki. See on ikka väga udune termin ja sõltub vaatepunktist.

See on ruumi kohta sama, et võid kõik taandada punktiks. Sul on kaks punkti ja sul on vahemaa aga seda vahemaad saad lõputult jaotada. Ja iialgi ei saa öelda, et kui sa selle vahemaa pooleks teed, et siis on seal ka poole vähem punkte. Neid on ikka lõputult. Nagu ajagagi, hetkedegagi.
Ei tea, jah. Võibolla siit hakkabki see, et meil on mängureeglid – aeg ja ruum. Ja kõik järgivad neid varmalt.

Kui tihti sa enda üle naerad või muigad?
Teinekord ikka, seda on kergem teha kellegagi koos olles. Kui ma üksi olen, siis ma olen väga kinnine ja võtan ennast tõsiselt.

Mismoodi tõsiselt?
Just nagu ma olekski see, kes ma arvan et olen.

Oled sa ambitsioonikas?
Mida see tähendab? Olen pigem ambivalentne.

Mis sul täna veel plaanis on?
Proovi lähen, loetud arv päevi on veel. Lähen Austriasse etendust tegema (6). See on korraks – paariks päevaks ja siis tulen tagasi. Seal on kord aastas Steirischer Herbst festival (7). Peale tantsu on seal ka muusika ja film ning põnevad workshopid.

Ja nii ta läks, kadus aiaväravate taha. Jätsin tihased liiva sisse siblima ja läksin ka oma teed.

 

Krõõt Juurak on koreograaf ja tantsija. Ta elab Tallinnas.

Eve Arpo õpib kunsti EKA magistrantuuris. Vaata ka tema artikleid Amsterdamist ja Paidest (Epifanio 1/2005) ning tantsust (Epifanio 2/2005)


Tagasi

  1. „Once Upon” idee ja esitlus Krõõt Juurak, dramaturgia Berno Odo Polzer; kaasprodutsendid Kanuti Gildi SAAL ja dietheater Wien
  2. 1998–2002 Arnhem Institute for the Arts (koreograafia), Gerrit Rietveld Academie Amsterdam (kujutav kunst)
  3. Performing Arts Forum (www.pa-f.net) on loodud performance kunsti, visuaalkunsti, muusika, filmi, kirjanduse, meedia ning teooriaga tegelevatele inimestele. Nad defineerivad end kui platvormi, mis toetab inimesi, kes on võimelised ise oma projekte algatama ning kes ei vasta vaid institutsioonide ootustele.
  4. Open source: vaba tarkvara ja selle “vabadused” võrreldes litsentseeritud tarkvaraga.
    ? vabadus jooksutada programmi mistahes eesmärgil (“vabadus 0”);
    ? vabadus uurida ja muuta programmi (“vabadus 1”);
    ? vabadus kopeerida programmi, et oleks võimalik aidata naabrit (“vabadus 2”);
    ? vabadus täiustada programmi ja oma täiustused avalikustada, et kogu kogukond sellest kasu lõikab (“vabadus 3”).
    Vabadused 1 ja 3 vajavad juurdepääsu lähtekoodile, kuna tarkvara uurimine ja muutmine ilma lähtekoodita on erakordselt keeruline ning vägagi ebaefektiivne võrreldes märkmetega varustatud lähtekoodiga.
  5. www.everybodys.be/opensource
  6. “Out of Functions” idee Mart Kangro, koreograafia ja esitus Krõõt Juurak, Mart Kangro, Manuel Pelmus; kaasprodutsendid Kanuti Gildi SAAL ja THEOREM.
  7. www.steirischerherbst.at