 |
|
|
MINU BIBLIOTEEK VALGE PALLIKESEUSKUMATUD SEIKLUSED PLANEEDIL MA INTERVJUU NATHANIEL KAHNIGA MINU VIDEOTEEK ARTHUR RUSSELL. CALLING OUT OF CONTEXT 13 VANAEMA LEE HAZLEWOOD KRÕÕT JUURAK HARRY PYE POSTKAART LONDONIST FANTASY JA FANTAASIAKUNST MINU HERBAARIUM KUNSTNIK JA VANADUS RICHARD GARY BRAUTIGAN. VÕLTSAMEERIKA KÕVERPEEGEL SUUR NOOGUTAJALIHAS |
MINU HERBAARIUM Fragaria Vesca
Maasikahullus lööb välja enamasti südasuvel. „Jaan toob maasikaid majasse“ tähendas, et maasikal hakati käima jaanipäevast alates. Nõnda koguneme me ühel lõõskavpäikselisel päeval täditütardega oma vanavanemate tallu ning asume maasikasafarile. Varustusse kuuluvad pikavarukalised riided, peakate ning liitrine marjakorvina taaskasutust leidnud jäätisekanku. Metsmaasikad kasvavad metsalagendikel, endistel raiesmikel, hõredates metsades ja metsaservadel kõikjal Eestis. Loomulikult on kõige rohkem maasikaid sellistes kohtades, kuhu ligi pääsemiseks tuleb kadakapõõsaste vahelt läbi pressida või suisa nende all roomata. Sääsed pinisevad. Higi voolab. Muinasjuttude tegelased satuvad sageli aegruumi keerdkäikudesse – lähevad kuhugi päevaks paariks, aga kui koju tagasi jõuavad selgub et kulunud on aastaid. Maasikametsas juhtub sama. Lähed metsa – arvad end tunnikese korjanud olevat, aga tegelikult on läinud juba paar tundi. Või satud korjamistuhinas noore metskitsega tõtt vahtima. Ei tea mida tema nii süvenenult tegi, et inimest ei märganud? Õhtul seisab köögilaual kolm pisikest purki tumepunast moosi. Kujutad ette, kuidas sa hämaral talvehommikul korgid ühe neist lahti, ninna lööb mõrkjasmagus lõhn ja meelde tulevad elu väikesed rõõmud - suvi, sääsed ja torkivad kadakad. Maasikamari maitseb hästi ja on ka väga kasulik. Lastele on kombeks anda maasikaid (harilikult metsmaasikad ) rõõsa piimaga - nii nagu pudi süüakse. Teeb lapsed tugevaks ja terveks. Süüakse siiski enamasti kohe “jalapeale”, s.o. metsas noppides. Teed tarvitatakse joogina söögi kõrval, kuid antakse ka haigetele, kes tahavad mahedat teed, s.o. paranejatele. Otepää khk. (1938) Maasika viljad on tegelikult punase pinna peale kinnituvad imepisikesed seemned. Punane osa on lihakaks muutunud õiepõhja pikendus (maasikas kuulub roosõieliste sugukonda). Need samad väikesed seemned sisaldavad hiniinisarnast mõruainet, mis võib mõnel põhjustada sügeleva nahalööbe. Selle vältimiseks võib metsmaasikaid süüa piima või koorega. Maasikaid võib ka kuivatada, siis saab talvel vitamiinirikast teed. Aedmaasika aretustegevuses on juba sajandeid üritatud saavutada metsmaasika intensiivset maitset ning aroomi. Väidetavalt õnnestus see paari aasta eest Rootsi aretajatel. Kui aia ja metsa maasikaid veel võrrelda, siis toitumisspetsialisti Aive Luigela kinnitusel on ravitoimelt paremad ja tugevamad metsmaasikad, kuid ka aedmaasikas on oma mitmekesise keemilise koostise tõttu hinnatud turgutaja. Talvel metsa maasikale minna on küll lootusetu ettevõtmine. Olen siiski lugenud ühest vaeslapsest, kellel õnnestus ka lumisest metsast maasikaid hankida. Kuna maasikaaeg kestab vaid pisut üle ühe kuu, tuleb olla juunis-juulis hoolas ja usin. Võib ka minna supermarketisse. Supermarketi moosipurgi kaant avades ei lahvata küll säärane suvetunde laeng kui oma korjatud-keedetud moosipurgist, aga eks mingi väikese tundeublu loob seegi.
Leena Torim Leena Torim on Mähel, Soomaal ja Sauel elav arhitekt. Vaata ka tema kirjatükke “Minu biblioteek”, “Raba”, “Põdrakanep” ja “Tallinna Pirnõun” (Epifanio 1/2005, 2/2005, 3/2006, 4/2006). |
Maasikmari on vastupandamatu pisike tumepunane täpp rohu sees. Imepisike. Nende korjamine nõuab ülimat kannatust, õigupoolest hasarti. Minu kogemused näitavad, et paaritunnine korjamine lõppeb paari-kolme imepisikese purgi mustjaspunase moosiga.