 |
|
|
MINU PLAADIKOGU HARRY PYE POSTKAART LONDONIST TULEVIKUPAVILJON KOHTUMISED JÕUGA ROBERT COLESCOTT MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI? ILMA KRIITIKA ASTRAHAN HULL SAKSLANE |
Mis teeb filmist vÄga hea filmi?
Mulle tundub, et filmidega on sama lugu. Midagi on kuskil kellegi poolt ära tabatud. Seda siis püütakse ühiste jõupingutustega avada ja vaatajale täies ilus üle anda, et vaataja saaks algidee oma hinges vastu võtta. Ma ei tea, kuidas see täpselt käib ega oska seda õigete sõnadega kirjeldada, aga ma tunnen ja tajun, et teose hing on olemas, et “Ta” sünnib ideest ja elab. Vaataja hinges. Kunst on keel. Või salakeel. Rääkimiseks hingega. Visuaalse kunsti puhul peetakse oluliseks ilu. Mina pean ka, minu jaoks on ilu praktiliselt sama, mis tõde. Tõde ongi ilus, isegi kui ta on väga valus. Või teistmoodi harjumuspärasest. Tõde on juba algallikas olemas. Ja kui teda seal pole, on asjad väga halvasti. Kui ikka džinni pudelis ei olnud, siis võib hiljem ainult halva mängu juurde head nägu teha. Ja tõde kas tabatakse või mitte. Igas vaatajas on tõevastuvõtja olemas ja see ütleb ilmeksimatult, kas valetatakse või mitte – see puudutab nii näitlejamängu kui loo kulgu, ülesehitust, muusikavalikut, operaatoritööd jne. Tõsi, mingil määral see küll varieerub, aga laias laastus on õnneks asjalood nii, et tõesti väga hea filmi tunnevad paljud ühtviisi ära.
Mind paraku “liigutavad”, aga ei rõõmusta lood, mis on suunatud minu kättemaksuhimu rahuldamisele. Pakun, et 80-90% maailma filmidest on selle kire teenistuses. Kuidas keegi kannatab ja siis maksab vaenajale kätte ja publik tajub – väga õige. Kuri sai teenitud palga ja meie ka siis tunneme, et võime oma õpetaja maha lasta ja meid mõnitanud klassikaaslased ka. See on muidugi liialdus, kuid parem ikkagi, kui rohkem filme oleks suunatud paremale minale. Südame paremale poolele, mitte pahemale. Ma arvan, et võin oma lootusest avalikult rääkida, sest ei ole ette näha, et see lähema tuhande aasta jooksul täituks. Kättemaksufilmidest meeldib mulle näiteks Bergmani “Neitsiallikas”, mis kättemaksu ennast analüüsib. Ja väga hea film ei ole tavaliselt ka liiga titekas. Juba lapsena ei sallinud ma “lastelugusid”. Parem, kui lood on küpsed, täiskasvanulikud. Ka lastefilm võib olla nii titekas kui mõnusalt täiskasvanulik. Hea “lastefilm” oli näiteks vene film “Tagasitulek”, kus kaks poissi kohtuvad esimest korda oma isaga, kes on kaua ära olnud. Ei mingit ninnu-nännut. Karm lugu. Seega mulle ei meeldi titekad, naistekad, meestekad, vaid filmid, mis on suunatud inimesele kogu tema terviklikkuses. Mis hõlmab nii naisi, mehi, kui ka lapsi. Kogu paletti. Ma arvan, et sellega on nii – mida suurema tõe tegijad on ära aimanud, seda sügavam on ka arusaamine filmi vaadates. Hakkasin mõtlema, et kõik filmid, mis mulle aegade jooksul väga-väga on meeldinud, räägivad midagi inimese loomuse kohta. Tehakse küll palju lahedaid filme ja räägitakse häid lugusid, aga kõige võimsamad on ikka olnud filmid, mis hinge kujutamisega tegelevad ja näitavad mulle minu tegelikku sügavat mina, nii heast kui halvast küljest. Või seda, milline ma võiksin olla ja kuhu jõuda. Üks selliseid oli paar aastat tagasi nähtud Poola film “Edi”. Pärast seda filmi tundsin, et minu kõrval olev võhivõõras on mulle sama lähedane kui oma õde. Polegi tükk aega kogenud sellist tunnet, et istud võõrastega tükk aega peale seanssi ja tunned end hästi ning ei kiirusta kuhugi. Rahu ja täielik vennastumine.
Kaader filmist “Hiinamees” (Henrik Ruben Genz, 2005), täname: PÖFF Destruktiivsusest rääkides – mõned aastad tagasi nägin ka filmi, mis mõjus vastupidiselt. Film kujutas rinnavähki põdeva naise kiretut teekonda enesetapuni. See oli kaitsekõne kõigele mõttetule, enesetapule ja ütles vaatajale, et sellises situatsioonis on justkui kõik lubatud. Film oli lavastatud äärmise meisterlikkusega, kaadrites oli iga millimeeter läbi mõeldud, aga film mõjus sama mõttetuna kui see, mida ta öelda püüdis. Ta ei rääkinud midagi, mida ma juba niigi ei teaks. Tema tõde oli algusest peale selge – kui sul on raske, tundub kõik lootusetu. Aga miks mina pean vaatama justkui pseudodokumentaali, kuidas keegi tuimalt tablette võtab või veene lõigub. Kas see aitab mind või teeb minu olukorra paremaks? Miks ei teinud režissöör sel juhul dokfilmi? Dokk oleks ehk kaasa tundma pannud, aga tulla teisi oma mängufilmiga lõhkuma ja eluenergiat ära võtma? Mitte kunagi pole ükski väga-väga hea film võtnud mult jõudu ära, vaid pigem aidanud, pannud mõtlema, süüvima, tundma, mida enne pole tuntud. Rikastanud kogemuse võrra. Film oleks võinud ju mind lahinal nutmagi panna, aga kõige õudsem on see, et ta jättis mind külmaks. Sest enesetapu kroonika ja loogika on mulle endalegi teada, milleks seda üle korrata ja tegu veel õigustada. Vaatamise ajal mõtlesin vaid, et vahel rakendatakse oma suurepärane käsitööoskus väga vale vankri ette. Kuigi panen kõik sootuks ühte patta – holly, bolly ja eurokino – peab üht asja siiski veel ütlema ja kogu südamest – turundus ega marketing ei ole mulle mitte kunagi meeldinud. Pean seda kurjaks ja ohtlikuks libateaduseks. Ma ei räägi ainult kinost, vaid kogu globaliseeruvast maailmast. Ainuke positiivne asi, mida turundus endaga kaasa tõi, on turundusevastasus. Marketing on viirus, mis nakatab üha enam inimesi ja need ei ole enam võimelised mõtlema muudmoodi, kui kuidas peaks filmi turustama ja kes on sihtgrupp, mis on selle filmi reklaamlause ja mis meetodil seda lugu analüüsida või arendada. See on igasuguse originaalsuse surm ja manuaali-inimeste taimelava. Võib küsida, mis on viinud kino olukorra selleni, et Hollywood laiutab kogu maailmas, nii et sellega peab sisimas võitlema nagu nakkushaigusega. Vanad ameerika filmid ei olnud ju sellised. Vastusi saab olla ainult üks. Turundus. Hinge tapja. Keegi ei tea, mis see täpselt on, aga kõik praktiseerivad seda. Hea väljend on selles mõttes showbusiness – “näita-äri”. Toodetakse massiliselt filme väljamõeldud inimestele, keda reaalsuses ei eksisteeri ja keda kokkuvõtvalt sihtgrupiks nimetatakse. Üks Inglismaal elav stsenarist rääkis hiljuti, et seal käib filmiarendamine hetkel väga ameerikalikult, süsteem toimib “õlitatult”. Kõik on väga püüdlikud USA jäljendamises ja meetodite üle võtmises. Aga puud tunned viljast – viimase aja inglise filmid on minu meelest (võrreldes näiteks skandinaavia kinoga) väga halvad. Ühesugused, sünged ja igavad, aga ülimalt pretensioonikad. See, mis võib-olla on loomulik Ameerikas, ei sobi alati mujale. Õnneks on siiski euroopa kino üldiselt seismas hea selle eest, et kino on veel kunstiliik. Õudusega mõtlen selle peale, et sama küsimus puudutab ju kõiki kultuurivaldkondi, muusikast skulptuurini – kas tegu on üldse enam kunstiliikidega või ”näidatakse äri”? Ja küsimuse on tõstatanud jällegi turundus. Aga hästi levitatud käsitööd ainult sellepärast kunstiks nimetada, et ta on pretensioonikas, ei saa. Ma ei taha kõlada ka liiga pessimistlikult, pigem vastupidi – nii arvangi, et kõige paremaks lohutuseks ülalöeldule on väga head filmid. Hingega filmid. Ja see tasakaalustab ebavõrdse olukorra. Mina tahan kinos igatahes naerda ja nutta. Rahulikult. Tõe ja ilu käes istuda. Tunda kergust, raskust, valu. Selles mõttes on kino minu jaoks nagu mingi püha paik, kus saab teistega koos mõne aja olla. Ja pikas perspektiivis paremaks saada. Mitte halvemaks. Sest keegi ei lähe ju kinno selleks, et valetada, varastada, sigatseda ja tappa veelgi rohkem, kui seda seni igapäevaselt on harjutud tegema. Sõna ”seanss” viitab ikkagi ”ravile”. Ei taha, et see kino teenäitaja roll kuhugi ära kaoks või hägustuks. Minu alandlik soovitus filmi ja ka muule maailmale – tehke vähem. Maailm ei vaja nii palju. Vaja on miljoneid kordi vähem. Väga vähe on vaja.
|
Andri Luup