 |
|
|
MINU PLAADIKOGU HARRY PYE POSTKAART LONDONIST TULEVIKUPAVILJON KOHTUMISED JÕUGA ROBERT COLESCOTT MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI? ILMA KRIITIKA ASTRAHAN HULL SAKSLANE |
MINU PLAADIKOGU
Ma ei ole oma plaatide arvu täpsustanud juba aastaid – mitte et neid nüüd nii palju oleks, aga see tundub tarbetu ettevõtmisena. Oluline on, et kollektsioon peegeldaks omanikku ennast ja et igaks hetkeks, tujuks oleks midagi sobivat riiulil varuks. Väga harva juhtub nii, et üldse kohe miski ei sobi. Kuigi tõsi see on, kõik plaadid on korduvalt üle kuulatud ja vahel igatsen suuremaid Brasiilia ballaadide, bigbandi-ajastu, afrofunki, acid house’i või 1990-ndate aastate jungle’i varusid. Ilma (uue) muusikata ju ei saa. Ühesõnaga, mu pikaaegsel DJ-partneril Oraval on kindlasti oluliselt suurem ja haruldusterikkam plaadikogu – öösiti mitmesajaleheküljelisi plaadinimekirju läbi kammida ja tundide kaupa eBay’s rariteete peale passida ma lihtsalt ei viitsi. Ja üksikuid friike on kindlasti veel, kuigi võiks rohkem olla. Siis oleks ka kohalik second hand-turg mitmekesisem. Pidevalt ootab mul nurgas üks kast umbes paarisaja plaadiga asjadest, mida mul on mitu koopiat või mis mulle enam ei istu vms. Müügiks, see tähendab. Seitsmetolliseid on alla saja. Uhke olen täieliku Antonio Ocasio loomingu omanikuna, ta on üsna hinnatud New Yorgi house-muusik. Drum’n’bassi riiulitest olen kõik mittevajaliku välja praakinud – järelejäänud mõnisada on see-eest aga üliolulised. Kõige kallim plaat on aga ehk Jaapani pressing ühest Cani meeste Holger Czukay ja Jaki Liebzeiti eksperimentaalprojektist. Super värk! eBay’s on see läinud tuhande krooni eest. Viimane ostetud plaat oli Norra nu-disco hiiglaste Prins Thomase ja Lindstromi album. Plaate, mida taga ajan, on veel palju. Ning mõistagi tuleb kogu aeg juurde. See on raske haigus. DJ Drummie DJ Drummie on muusikat kogunud ja plaate mänginud üle 10 aasta. Ta on pealinna eklektilise tantsumuusikapidude tuumiku, Supreme-kamba liige. Usub muusika ülimlikkusesse. |
Alustasin plaatide ostmist 1995. aasta suvel. Nii-öelda muusikateadlik olin juba varem, käies keldripidudel ja lugedes raamatukogus vastavaid ajakirju. Rahanappuse kõrval oli tol ajal peamiseks probleemiks see, et peamiselt Gilles Petersoni saatest kuuldud südantsoojendavaid vinüüle polnud Eestis kuskilt saada, ainult harva tilkus midagi läbi Shamrocki kaupluse. No ja siis nii oligi, et kui sõber läks välismaale, võisid terve kahe nädala taskuraha eest paluda ühe plaadi. DJ-grammofonid ostsime Oravaga 1996. aastal – Eestis oli tollal ehk kümmekond Technicsi plaadikat. Neid siis üüriti pidudele ja raadiotesse, oli suur asi neid omada.