Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 14                  
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com, august@epifanio.eu
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU PLAADIKOGU
DJ Drummie

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
ÖÖ MAA PEAL
Harry Pye

TULEVIKUPAVILJON
Marco Casagrande

KOHTUMISED JÕUGA
Vilen Künnapu

ROBERT COLESCOTT
Udo Kultermann

MIS TEEB FILMIST VÄGA HEA FILMI?
Andri Luup

ILMA KRIITIKA
Nato Lumi

ASTRAHAN
Toivo Tammik

HULL SAKSLANE
Toivo Tammik

INTERVJUU ANDRES EHINIGA

MEESKOND

Tulevikupaviljon

Taivani Disaini Expo 2005

Tulevikupaviljon rajati mahajäetud klassikalisse ristikujulisse energiakeskusesse, mille südamikus asus veetorn ning mis oli algselt loodud Jaapani armee jaoks riiete, inimeste ning hobuste pesumajana. Ristikujulised horisontaalsed teljed kohtuvad tugeva vertikaalteljega hoone südames, mille keskpunktiks on sügav värske vee kaev. Koht asub Kaoshioungis, Lõuna-Taivanil.

Jaapani armee järel kasutas hoonet Taivani sõjavägi, ent hiljem jäeti see kummituslugude tõttu maha. Kui ma ehitise leidsin, pidi see lammutamisele minema. Maja oli Taivani korra all üsna tugevalt kannatada saanud – tiibu tõkestasid seinad, aknad olid vineeriga kinni löödud ning tervet maja täitis sõjaväest maha jäänud praht.

Enne osalevate kunstnike ning arhitektide majja kutsumist avati hoone tiivad ja aknad uuesti ning kõigi nelja tiiva välisseintesse lõhuti veel lisa-avad. Lisa-avasid kasutati hiljem ümmarguse perimeetri loomiseks, mis juhtis külastajaid ümber hoone ühest tiivast teise juurde. Maja puhastati rämpsust ning selle alt koorus välja vägagi respektaabel arhitektuuriteos, täidetud mälestuste ning ruumi, materjali ja valguse arhailiste väärtustega. Kogu hoone on kujundatud inimese + hobuse mõõtkavale. Läbi hoone tiibade on võimalik ratsutada.

Tulevikupaviljoni kujundas arhitekt Marco Casagrande ning näitust kureerisid Marco Casagrande ja Nikita Wu koos arhitekt Roan Chin-Yueh’ga.

Osalejad ning valik töid

Iga tiib kandis ühte tulevikku vaatavat teemat: Linnanomaad, Ookean, Linna akupunktuur ning Orgaanika. Keskne torn jäi Jaapani installatsioonikunstnikule Sakura Isole. Osalejad said vaba voli kasutada tiibades väiksemaid ruume ning keskset koridori. Akna-avadesse paigutati akrüülile lamineeritud planšetid – läbikumavad plaadid graafika ja arhitektuurijoonistega.

Linnanomaad

Taivani fotograafi Yeh Wei-Li viis fotoseeriat “Keiser Go kolib linna” ajas rahvast segadusse. Keiser Go maal on standardselt olemas igas Taivani garnisonis ning see ajalooline isik on ka jumalusena kanoniseeritud. Keiser tahtis tagasi saada oma kaotatud impeeriumit, samal ajal kui Kuomingtangi partei tahtis ametlikult tagasi võita mandri-Hiinat peale 1940. aastate lõpus kommunistide poolt Taivani saarele välja surumist. Fotograaf oli leidnud keiser Go portree tulevikupaviljonist prügi seast enne selle puhastamist, viinud pildi oma korterisse pealinnas Taipeis ning dokumenteerinud kogu protsessi. Suure keisri ning jumala Go prahi staatuses ning seejärel Taipei äärelinnas redutamas nägemine ei võlunud just igaühte.

Selle hoonetiiva keskele konstrueerisid Soome- ja Taivani-põhise C-Laboratory arhitektid “Post-urbanisti kambri” – terasest mööbli post-urbanistliku meditatsiooni jaoks. Rasked metallist esemed nagu diivan, laud, voodi, veeanum, kamin ja tualett. Seinu kattis tapeedina Nikita Wu “Pe Po” – tulevikupaviljoni jaoks tehtud tasuta ajalehed.

Eesti maalija ning arhitekt August Künnapu maalis hoonetiiva fassaadile viis meetrit kõrge seinamaali “Lemuurlane”, millel külastajaid tervitab oma konnakäega maavälise eluvormina näiv kiilaspea. Tiiva teise otsa maalis ta suure kassipoja ning 1930. aastate võimleja. Perekonnad pildistasid end koos kassiga, sportlane oli ehk pisut veider ning lemuurlane täiesti ilmselgelt veidi hirmutav. Härra Künnapul on harvaesinev anne tajuda paikade ning hoonete energiaid, mälestusi ning teisi alateadvuslikke narratiive ning töödelda need tunded seejärel maalideks, mis on vahendajateks külastajate ja muidu nii raskestisõnastatavate tegelikkuste või arhitektuuri ja ruumi vahel. Tema maalid pole mitte kunagi negatiivsed, vaid alati konstruktiivsed – ta on ju lõppude lõpuks arhitekt.

 


Tulevikupaviljoni südamik ja sisevaade.
Taiwan, Kaoshioung

August Künnapu. Kass ja võimleja. Seinamaal

   

August Künnapu. Lemuurlane. Seinamaal

Orgaanika

Taivani performance’ikunstnik Kao Jyn-Hong on Taivanil ringi kõndinud, seljakott taimi täis. Kao läheb metsa, kaevab üles puu, paneb selle oma seljakotiga sarnanevasse akvaariumisse ning hakkab kõndima või jooksma. Oma videos jookseb Kao kiirteel, puu seljas, või vaatab mungaks riietatuna vaikselt, puu mungarüüs.

Yoshio Kato (Jaapani jätkusuutliku arhitektuuri pioneer) majad on peaaegu laboratooriumid, kus valitsevaid ilmastikutingimusi uuritakse pisimate detailideni ning kus pole lubatud õhu kunstlik konditsioneerimine või energiatarbimine muul moel. Professor Kato ise on kõndiv laboratoorium, taskud ja auto täis sensoreid, valmis ükskõik millal ja kus ilmastikutingimusi dokumenteerima.

   

Koos multimeediakunstniku Nikita Wuga tegime näituse jaoks eksperimentaalse dokfilmi “Zero City”, mis käsitles tulevase elamupiirkonna arendamist Põhja-Taipeis. Kui Hong Kong oli 1997. aastal Hiina võimu alla minemas, siis ootas Danshui linn oma hinnanguil umbes 300 000 kommunismi eest põgeneva immigrandi saabumist. Linna selles alas arendati infrastruktuure, sealhulgas teid, seati üles foore ning teeviitasid nagu näiteks “Kool”, “Haigla”, “Tähelepanu – lapsed” jne, et innustada inimesi siia kolima: “Hei, migreeruge Danshuisse!”. Hong Kongi inimesed aga ei tulnudki ning see piirkond on tänini tühjana seisnud. Samm sammu haaval on loodus majadele mõeldud platsid üle võtnud ning teid kasutavad peamiselt sipelgad. Foorituled töötavad ikka veel.

Ookean

Ookeani-tiivas olid väljas tööd, mis julgustasid taivanlastest külastajaid tõsisemalt mõtlema vete ökoloogilise rehabilitatsiooni võimalustele. Taanis elavatest arhitektidest, kunstnikest ning maastikuarhitektidest koosnev Crew*31 kasutas vanad lagunenud tööstuslaevad ära temaatiliste linnaehituselementidena, näiteks lõid nad Biolaeva ja Kogukonnapargase (Taani ja Taivani sadamalinnades).

Mõttelaadilt sarnaneb Crew*31-le Casagrande & Rintala 2000. aasta Veneetsia biennaali jaoks valminud “60-minute man”, kus me istutasime väikese tammiku mahajäetud tööstuspaati Veneetsia linna poolt 60 minuti jooksul tekitatud jäätmehunniku peale. Väikese Norra küla Rosendahli jaoks ehitasime küla keskpunktina hõljuva sauna Hardangeri fjordi viimasele lahele. Saunal on läbipaistvad seinad ning ookeani avanev põrand, nii et kuumusest võib otse merre hüpata.

Linna akupunktuur

Taivani arhitekt ja linnaplaneerija Chi Ti-Nan viljeleb akupunktuuri oma isikliku töömeetodi, mikro-urbanismi raames, mis vaatleb tänapäeva linnade haavatavaid ja ebaolulisi aspekte. Ta usub, et need unustatud ja sageli hüljatud alad igapäevaelus, mis on urbanistliku disaini ja kapitalismist ajendatud arengu mõju all, hõlmavad endas tegelikult iga linna ehtsat kvaliteeti. Tulevikupaviljoni jaoks tegi Chi asukohalinna Kaoshioungi kohta viis plaani, ent tema osa väljapanekust loeti poliitiliselt nii väljakutsuvaks, et organiseerija, Taivani Disainikeskus püüdis osa tema joonistest mitmel korral edutult ära keelata.


Kao Jyn-Hong. Taime taaskasutus. Installatsioon ja foto

C-Laboratory. Touch Down. Installatsioon

   

Vilen Künnapu. Ujuv tempel Kaohsioungis. Projekt

Vilen Künnapu. Templite maketid

Marco Casagrande ja Alaska industriaalkunstnik Martin Ross koos Tamkangi ülikooli arhitektuuriüliõpilastega konstrueerisid 8 täiskasvanuformaadis terasest liigutatavat kiikhobust, asetasid need Taipei strateegilistesse punktidesse ning hakkasid neid keskpunkti poole liigutama ning piirasid lõpuks linnavalitsuse hoone sisse. Marssides toimisid hobused kirjakastidena kodanikele, kes said linnapea Ma Ying-Jeoule kirjutada kommentaare, mälestusi ning ettepanekuid. Nii järgiti linnaplaneerimise alusena Fritz Langi maksiimi filmist “Metropolis”: “Pea ja käte vahel peab vahendajaks olema süda.”

Eestlane Vilen Künnapu, vana kooli konstruktivist ja Eesti juhtiv arhitekt alatest 1970. aastatest, on viimastel aastatel keskendunud Tiibeti mandalatest, Palladiost ja Louis Kahnist inspireeritud energiapõhisele arhitektuurile. Tulevikupaviljoni ümbrusse ehitas ta kaks kolme meetri kõrgust punast vineerist stuupat. “Need ehitised on keskkonnale olulised. Juba näitusehoone ise on väga terve iseloomuga.” Vilen Künnapu sõnade kohaselt olid mõlemad stuupad nii üks-ühele suuruses energiakeskuse mõõtkavas kui ka mudelid suuremate mandala-templite jaoks, mis peaks realiseeritama Kaoshioungi sadamas ja linnavalitsuse hoone juures. Mõned külastajad peatusid stuupade juures palvetamiseks. Paviljonis olid väljas Künnapu teiste hoonete eskiisid, nende hulgas Tallinna Budistliku keskuse, Tallinna vangla mandala-templi ja Londoni Thamesi jõe 9 mandala-templi joonised.

   

Keskosa

Jaapani installatsioonikunstnik Sakura Iso nö pesi paviljoni keskel asuvas veetornis Jaapani armeest jäänud kummituse musta pesu. Töö nimega “Generaator” koosnes torni, sügavasse kaevu ning üle kasvavasse taimkattesse paigutatud elektrooniliste sensorite, mikrofonide ja võnkegeneraatorite keerulisest komplektist. Hoone konstruktsioonidesse, taimejuurtesse ning lehtedesse peideti väikesed valjuhääldid, mis koos torni pidevalt muutuva loomuliku valguse ja ümbritsevatelt puudelt langevate varjudega moodustasid õrna helimaastiku. Isegi kärarikkad taivanlased sisenesid ruumi vaikselt ning usuti, et Iso suudab kummitusega suhelda.

Kataloog

Näituse oluliseks osaks oli Nikita Wu toimetatud tasuta ajaleht. Ta kasutas kataloogi asemel ajaleheformaati selleks, et koondada osalevate kunstnike mõtteid vahetult, ilma näitusekataloogi klišeedeta. Tundub, et näitus ja ajaleht on suutnud tekitada Taivanil piisava debati tuleviku ja eriti kunstniku ja arhitekti kui horisondile vaatajate rolli üle. Enamik külastajaid liikus hoones ringi vaikse naeratusega huultel. Soome juhtiv sufi uurija, professor Jaakko Hämeen-Anttila võinuks öelda: “Peab võtma endale vabaduse minna ajas tuhat aastat tagasi mõistmaks, et tõelised asjad on ikka samad.”

Sakura Iso & Marco Casagrande

Ajalehe Pe Po presentatsioon

Marco CasagrandeMarco Casagrande

Marco Casagrande on soome arhitekt, kunstnik ja kuraator, kes on praegu
Tamkangi Ülikooli Arhitektuurikateedri külalisprofessor Taivanis. Vaata ka
www.clab.fi ning tema lugu “Inimkiht_Taipei” (Epifanio 1/2005).