Selleks, et saada põhjalik ülevaade Läti kaasaegsest maalikunstist, peaks vaatlema paljude noorte kunstnike, nii andekate kui vähemandekate, töid. Et aga arutleda parimate või lootustandvamate üle, piisab mõnest värvikamast näitest. Andes raamistiku Läti maalikunsti hiljutistele arengutele, peame ennekõike märkima ära nõukogude aja pärandi ja selle, et praegused kahekümne-, kolmekümneaastased on põlvkond, kelle lapsepõlvemälestused ulatuvad perioodi, mil üks ajastu oli lõppemas ja teine algamas. Nende elusid iseloomustab tihti nostalgiline, retrospektiivne meeleolu ja võimetus lasta lahti minevikupärandi riismetest, mistõttu kasutatakse sageli ja kriitikavabalt vanu traditsioonilisi võtteid, läbipõimituna uuest ja erinevast. Mis on selle pärandi ilmingud maalikunstis? Esteetilise retromärgina on seda formaalsest aspektist püüdnud lahendada mitmed Läti kunstnikud, kellest enimtuntud on Andris Vītoliņš. Arhetüüpse kogemusena, mis pesitseb alateadvuses, on Jānis Avotiņš seda käsitlenud otsekohesemalt kui teised. Kogemuste, mälestuste ja kujutiste transformatsiooni intensiivsus on tunnetatav ka Ēriks Apaļaisi töödes. Värvitundlikkus, parimad tonaalmaali tavad ja visuaalselt tajutav tundeküllus on esindatud Daiga Krūze ja Inga Meldere maalides. Sellele vastukaaluks võib ära märkida Arturs Bērziņši ja Andris Eglītise tööde mõtiskleva ja reaalsust dokumenteeriva stiili.

Jānis Avotiņš on pea ainus selle põlvkonna Läti kunstnik, kes pole mitte ainult pälvinud Lääne kuraatorite ja kriitikute tunnustuse, vaid kelle töid leidub ka kuulsates kunstikogudes (nt Hamburger Bahnhof’i kollektsionääri Heiner Bastiani ja White Cube’i Jay Joplingi kogus, jm). Tema tonaalsete nüanssidega hallid metafüüsilised maastikud ei jutusta lugusid, vaid loovad intuitiivse kujutluspildi, milles läbi uduse tundemälu ja müütiliste muljete prisma kerkivad esile lapsepõlvemälestused endisaegseist üleretušeeritud ajakirjadest ja raamatutest. Avotiņš on oma maalidesse püüdnud mingi saladuse või nähtamatu mõõtme, mis on intuitiivselt vaadeldav.

Jens Asthoff märgib väga tabavalt: “Vaadeldes Avotiņš maale, pole seal midagi üleliigset ja samas on see sõnades väljendamatu kogemus. Ilmselgelt huvitab Avotiņš tema kunstis just see sõnastamatu, mis kätkeb endas vaikust.” a

Jānise tööd on mitmekihilised: esmalt ilmneb neis eemalolek ja introvertsus; siis vaikus ja rafineeritus, tagasihoidlik kontakt – taktitundelisus ja õrnus; ning seejärel saladus, see mis jääb märkamatuks. Tema maalides väärib esiletõstmist just suhtelise reaalsuse ja emotsionaalse ning mõttelise keskkonna ühendus.
Üks viimase aja uustulnukaid Läti maalikunstis, kelle töid iseloomustab süsteemne ja kontseptuaalne selgus, on Arturs Bērziņš. Tema esimene isiknäitus 2008 aasta aprillis, “Nomalība” (“Äärealadel”), oli üllatav, ideoloogiliselt tasakaalukas ja veenev debüüt, mille kontseptuaalne raamistik ja visuaalne teostus täiendasid üksteist edukalt. Ühtlasi esitas see hästi ka Artursi elu- ja kunstifilosoofiat, mis lähtub mõttest, et tänapäeval on kunsti tegemine luksus ja seetõttu pole ühegi tema näituse kulud (sh tööde loomine) tänase päevani ületanud 11 000 krooni piiri. Praegusel hetkel on Arturs keskendunud elukeskkonna loomuse otsekohesele ja isiklikule peegeldamisele võimalikult dokumentaalses võtmes. Teda huvitavad kohalikud varjatud objektid, mida pole analüüsitud, ehk kohad, kus “inimtegevus on vähem aktiivne ja progressist pole veel saanud taandareng. Kohad, kus protsessid toimuvad kõige aeglasemalt, st äärealadel.” b

Artursi hallivärvilisi minimalistlikke töid võiks kirjeldada ka kui maalitud joonistusi või joonistatud maale, kuna nad näiliselt lähenevad sellistele kunstimeediumitele nagu joonistamine ja fotograafia.

Lätis on maalikunsti alati armastatud ja avasüli vastu võetud, eriti kui tegu on suurte pindade, värvikülluse, ekspressiivsuse ja emotsionaalsusega. Selle müüdi jätkumisse on oma panuse andnud võimsad Läti naiskunstnikud nagu Džemma Skulme, Biruta Baumane, Anita Meldere ja Maija Tabaka ning teised, kelle andekus ja üllus oli täiendatud meheliku kindlameelsuse ja kestva missioonitundega.

Daiga Krūze on seda joont laia ja väljendusrohke kaarega kaasajas jätkav kunstnik, kes täidab suuri värvilisi pindu vaistlikult, õrnalt ja tundeküllaselt ning samas enesekindlalt ja teadlikult. Justkui kinnitades kunsti müütilist väge, mida on raske ratsionaalselt selgitada, saavad Daiga tööd oma toidu alateadvusest ja ehk just see teebki ta hästimõistetavaks. “Algusest peale leidis Daiga Krūze maalimises võimaluse olla tema ise, see oli intuitiivne teekond iseenda mõistmiseni. Tema kunstilise käekirja kujunemist ei mõjutanud niivõrd välised tingimused kui tunded, mida kunstnik emotsionaalsel tasandil koges.” c

Daiga Krūze kõrval on üheks erutavamaks uustulnukaks Inga Meldere, kelle tööde ehtsuse tunnuseks on iroonia ja kerge skeptitsismi ühinemine soojuse ja siiruse alatooniga, mida väljendavad värvilised eritoonides pintslitõmbed. Inga Meldere tööde meeleolud ja viited on ületoodud nõukogude aja filmidest, mälestustest ja meid ümbritsevatest möödaniku meenutustest. Samas hingavad tema maalid õrna naiselikku instinktiivsust ja puhtust, mis annavad pea märkamatult tajutava hingelise mõõtme. Kokkuvõttes võib öelda, et Läti maalikunsti kaasaega iseloomustab introvertsus ja mõtisklev sissepoole vaatamine, mitte niivõrd ümbritseva maailma aktiivne kommenteerimine. Maalid on sügavalt intuitiivsed ja kogemuslikult emotsionaalsed. Viimane maalikunstnike põlvkond hakkab tasapisi ümber hindama mineviku pärandit ja märkama selle varjukülgesid nagu formalism ja kalduvus ilustada, ornamenteerida, mille kasutamine peaks kaasaegse kunstikeele otsinguil olema kantud kriitilisest meelest. Ajaloolise kogemuse identifitseerimine globaalse kunsti kontekstis on praegusel ajal väga tähtis ja Läti noored kunstnikudki on seda viimastel aastatel vähehaaval vastu võtma hakanud. See tekitab optimistliku ootuse maalikunsti tuleviku osas ja paneb märkama juba toimuvaid uusi ja huvitavaid arenguid.

a Asthoff, Jens. Keeping Silence, looking – painting by Jānis Avotiņš // Catalog of Jānis Avotiņš - Ludwig Forum, Stadtgalerie Schwarz, Kerber art, 2008. lk. 79.

b Tekst Arturs Bērziņš näitusematerjalidest, “Nomalība”, Aprill 2008.

c Rudovska, Maija. Daiga Krūze’s contemporary romanticism // Catalog of Daiga Kūze – Riga, Riga Art Space, 2008. lk. 6.