Tegelased:

Mikk Mutso (MM),
on arhitekt, kes elab Saaremaal ja Tallinnas.

Ruutmeeter (RM),
on abstraktsioon, pinnamõõdu ühik, elab Kõikjal.

Kõikja on koht, kus Kõik elavad.

Ruutmeeter rannakarjamaad Sõrves 1

Ruutmeeter rannakarjamaad Sõrves 2

I

MM: tervist, kuidas käsi käib?
RM: tere, mul ei ole käsi.
MM: ... kuidas muidu läheb?
RM: mis ta läheb, kõike võetakse siin ette...
MM: kurdad?
RM: mis mul ikka kurta? Eks need kes teevad, teavad ikka  paremini, mida teevad.
MM: mis siis viimati tehti, too mõni konkreetne näide, lugejat  huvitab.
RM: viimane asi oli, et siia uuristati kanal, ca 40cm lai ja  eemaldati pinnakate. Olen hetkel  kaetud “vett mitte läbi laskva” materjaliga, see paigaldati üle-eelmisel aastal. Asfaldiga, tead küll.
MM: jaa! Ja enne seda olid?
RM: tead, sellest ei taha rääkidagi, mis enne oli. Enne oli sopaauk. Kõik! Ma ei taha seda mäletada.
MM: arusaadav.
RM: aga vaat enne SEDA, jaa , enne seda alles oli!!
Laste liivakast oli. Jaa, oi jaa, see oli ilus Aeg.
MM: ???
RM: Aeg on minu elukaaslane, ta on alati minuga. Ja sellistel puhkudel on ta ilus! Mulle meeldib ilus Aeg!
MM: armas aeg!
RM: näen, Sa mõistad mind. Lapsed mängisid, rõõmustasid, kõik need kilked ja naer, oh armas Aeg, teda muutis kõik see veel ilusamaks ja armsamaks. Kes oleks võinud seda ETTE kujutada enne, kui liivakasti veel polnud?
MM: mis oli enne liivakasti?
RM: enne oli täitsa normaalne – hein kasvas, õitses, kuivas, kõdunes, tärkas ja kasvas jälle – loomulik looduse ringkäik. Siis tuldi, hakati niitma... hein koosnes seni paljudest eri sorti taimedest, kas ma mainisin?
MM: ei.
RM: kui hakati niitma, palju liike kadus. Teod kadusid. Igavamaks muutus, kuigi siledamaks... vaata, mul on mitmeid omadusi olnud:
sile-krobe
lame-kaldu
läbilaskev-mitteläbilaskev
tahke-poolvedel...
tead, ma olen siin olnud Aegade algusest, kogemusi on. Me oleme siin olnud koos, minu suguvõsa Meeter ning perekond Aeg. Oh Aegu ammuseid.
MM: aga sa ei saa endale ise omadusi valida?
RM: mul ei ole endal käsi... mis tehakse, see on. Ma loodan, et nad seda ikka ise teavad?!
MM: kes?
RM: ikka need, kes teevad. Kuule, sa räägi neile, sul on käed, kirjuta midagi? Minust! Nõus?
MM: nõus.
RM: tubli on.

Ruutmeeter bastioniseina Tallinnas

II

MM: ... sul oli kahju heinast?
RM: tead, muidugi, mis siin rääkida, mõnus varjuline oli. Rohu all oli muld. Kui tuli vihm, oli muld meeldivalt niiske, vesi auras tasapisi ja jahutas pinda. Aga lapsed – siis tulid lapsed  ja lapsed olid veel toredamad. Kahte toredat ju korraga ei saa? Maailm on ikka reaalne paik, siin on asjad nii paigas?
MM: ma ei oleks selles nii kindel. Hea Tahtega saab paljugi teha.
RM: kes on Tahe? Me ei ole kohtunud.
MM: Tahe ongi nähtamatu. Tema tegude tagajärjed on nähtavad.
RM: või nii. Arvad, et kui Tahtega rääkida, saaks korraldada nii, et mitu head korraga.... Hea, et minagi midagi uut õpin!
Aga ma olengi ju nii piiratud!
MM: ?
RM: Mina olen piiratud sõna otseses mõttes! Täiesti kindlates raamides! Ma arvan, et isegi Tahe, olgu ta nii võimas kui iganes sa väidad, ei saa selles asjas midagi muuta. Ma olen määratud... Ruutmeetriks ja punkt. See on matemaatika. Sellest ei saa üle ega ümber.
MM: ma saan aru... aga.
Kui sinusuguseid on rohkem koos, ühendate jõu...?
RM: jaa, tead seda on juhtunud. Mind kloonitakse  aeg-ajalt.
MM: ?
RM: no paljundatakse, kopeeritakse. Kas ülestikku või jorus niimoodi, kõrvuti.
Aga need on ju MINU koopiad, sama piiratud, sama määratud nagu mina.
Ma loodan, et nad seda  ise teavad!
MM: kes?
RM: eks need, kes teevad. Kuule, sa räägi neile, eks? Mõelgu enne 9 korda järele, kui muutma kipuvad, kas läheb  paremaks!  Nõus?
MM: nõus.
RM: tubli on.
MM: olgu...