EPIFANIO 8

Sõnaga “videoteek” kerkivad kõigepealt silme ette kaheksakümnendate aastate video-baarid ja üksik luksuslik VHS kassett õnneliku eraomaniku riiulil. Meenub kõri nööriv kadedus nähes koolivenda äärmiselt õrnade liigutustega “Nightmare on Elm Street 3” pakendist vabastamas ja makki surumas. Meenuvad piinarikkad hetked, kui lint puhastamata helipeade tõttu vahele keris ja purunes... Veel meenub Mustamäel elav keskealine kinoentusiast, kelle juurde tuli trolliga sõita, ning kellel olid väljaveninud põlvedega dressipüksid ja kelle kodu haises nagu pisut kassikuse järele.

Mis kõik ei meenu seoses sõnaga “videoteek”!

Kõik need katkendliku heli ja häguse pildiga kinematograafilised kurioosumid, mida oli võimalik laenata Taavi Eelmaalt! Hämaras udus tatsusid ringi mingid hallikad ja servadest särisevad kogud ja sa võisid mõnuvärinate saatel ainult aimata, milliste sotsiopaatiliste tegudega nende filmide kangelased hakkama said. Sageli juhtus, et kassett lõppes just enne filmi lõppu – nii said päevadeks jääda mõrkjasse, kuigi viljastavasse rahulolematusse.

Hiljem, kui olime paari noore režissööriga asutanud filmifirma Suhkur Film, üritasin enesele esimest korda isklikku videoteeki luua. Häda oli aga selles, et ettevõtte krediitkaardiga hangitud filmide omanikkond oli liiga lai ja nii juhtus alatasa, et pärast kellegi külaskäiku võis videoteek olla kahanenud kuni kolmandiku võrra. Marko Raat arendas koguni teooriat selle kohta, kuidas filmid ja raamatud peaksid olema kollektiivne omand, et need justkui liiguksud vabalt inimeste vahel, järgides mingeid, ainult neile teadaolevaid seadusi. See teooria ei takistanud küll Markot ranget logiraamatut pidamast nende filmide kohta, mida ta ainult enese omaks arvas. Näieks tean ma kaljukindlalt, et üks selline film oli meie ühiselt tellitud Godard’i “Alphaville”. Film, mille puhul mina olen näinud ainult karpi ja sedagi vaid vilksamisi.

Rainer Sarnet omastas loomulikult kohe kõik tellitud Rainer Werner Fassbinderi teosed. Ainult tänu oskuslikule teesklemisele, et olen samuti suur Fassbinderi fänn, õnnestus mul need filmid oma silmaga ära näha. “Satansbraten” leidis minu juurest enesele mingiks perioodiks isegi kodu, kuid paraku oli see film NTSC formaadis, nii et vaadata seda polnud võimalik.

Loomulikult ei jäänud ka minusugune ettevõtlik inimene täiesti tühjade kätega ja nii olen aastate vältel kõikvõimalike pidude ja joomingute käigus vähemalt Buñueli filmid kõik salaja omale koju tassinud. Paitan “Kodanluse diskreetse võlu” ja “Iha ebamäärase objekti” karpe vahel pilguga, vhs-makki telekaga ühendama ei ole viitsinud hakata, piisab sellestki, et need juveelid nüüd minu videoteeki kuuluvad.

Üldiselt on minu isiklik videoteek väga amorfne moodustis, jumal teab kust ja kellelt kokku varastatud, halb harjumus filme poest või internetist osta on mul alles hiljuti tekkinud. Kuivõrd kuulun uue filmitootmisettevõtte omanikeringi, mahhineerin päevad ja ööd, et maailmakino magusaimad palad mulle koju saabuksid ja siis enam minu juurest ei lahkuks. Näiteks vaatavad mulle praegugi riiulilt vastu Bergmani “Rituaal”, “Hundiaeg” ja “Anna Passioon”. Buñueli “Archibald de la Cruz’i kriminaalne elu” ja “Hävitusingel”. Mizoguchi “Ugetsu monogatari” ja Kurasawa “Halvad magavad hästi”. Carl Theodor Dreyer “Ohverdus” ja Robert Bressoni “Maapreestri päevikud”. Seal on veel Antonioni “Passenger” (Kohe kindlasti mitte minu oma, aga ei kavatsegi tagasi anda!) ja soomlase Rauni Mollbergi “Aika hyvää ihmisiksi” ja “Maa on syntinen laulu” (võlgu ostetud). Uutest makjavellilikest saavutustest hankeosakonnas võiks ära tuua Werner Herzogi “Stroszeki” ja “Ka kääbused alustavad väikeselt”. Samuti Bela Tarri “Hukatuse” ja “Werckmeisteri harmooniad”. Neid ma enam naljalt ära ei anna, eriti Herzogi filme, pole vist paremaid näinudki, kuidas ma peaksin neist loobuma?

Loomulikult esineb videoteegi loomises ka tagasilööke, näiteks lootusetult on kaduma läinud kõik John Cassavetese filmid (rumala peaga hakkasin neid kunagi ülistama ja kahe nädalaga olid kõik haihtunud nagu vits vette). Kadunud on ka absoluutselt kõik Jasujiro Ozu filmid. Samal ajal on kohale triivinud kõiksugu saasta, mille ära kadumisele maksaks kasvõi peale. Panen Lars Von Trieri “Manderley” tavaliselt külalistele saabaste peale, aga ikka ei võeta kaasa, ilmselt tuleb lihtsalt minema visata – nii kui pilk karbile satub, läheb tuju kohe halvaks. Pimedal ajal ei saa sellist luksust endale lubada. Hellitan parem pilguga Bregmani “Sarabandi” ja Werner Herzogi “Klaasist südame” karpe – ma ei ole neid filme veel vaatama hakanud.

Olen nõukogude aja laps. Hea on teada, et vähemalt kaks banaani on söömata.

Veiko Õunpuu

Veiko Õunpuu on stsenarist ja filmirežissöör, mängufilmide “Tühirand” ning “Sügisball” (arvukalt auhindu nii kodu- kui välismaal) autor. Hetkel on tegemisjärgus tema “Püha Tõnu kiusamine”.

Foto: Lee Maripuu