Enne surma tahan minna unistuste reisile – Hispaaniasse... Oooo, kui selgelt ma seda maad ja kirglikku rahvast ette kujutan! Hispaania, Hispaania... iidsete vaaraode maa – lummavad on su püramiidid õhtupäikeses!

Kuigi Hispaania asub kaugel – kaugel Mehhikos ja ma pole seal käinud, on mul tunne, nagu oleksin seda teinud... kas siis eelmises elus... või unes... Oleksin nagu kõndinud Hispaania pealinna Tokyo iidsetel tänavatel, roninud Eiffeli torni tippu ja kohtunud nende kuulsa kirjaniku Emingveiga...
Mööda Šanšeliseed tormavad härjad keerutavad üles tolmu, pannes tänavatel tantsivad flamencotarid lõbusalt köhima... oo, kui selgelt ma seda kõike vaimusilmas ette kujutan...

Muidugi – Hispaanias on kohutavalt palav... Nemad ise on sellega muidugi harjunud – nad on ju aafriklased, aga mina... Jah – kardangi enne reisile minekut kõige rohkem, et saan päikesepiste. Hispaania pealinnast Tokyost voolab aga läbi jahe jõgi, mida nad ise nimetavad Pariisiks – eks ma siis lähen ja jahutan ennast selles... Olen telerist näinud, et seal käivad miljonid-miljonid hispaanlased end jahutamas, armsad valged täpikesed otsaees, elevandid käekõrval, kallastelt kostab aga lakkamatu trummipõrin ja praetakse pühvleid.

Hispaania ääretutes kõrbetes elavad aga kaamelid. Nende seljas istuvad Tokyo geišad – vaiksed, salapärased, loorid ees... Tahaksin teada, mida nad mõtlevad, miks nad nii vaiksed on. Isegi känguruvõitluse ajal – kui teised kohalikud karjuvad täiest kõrist – on nemad ikka vait. Kindlasti ostan neilt reisil olles mõne vaiba – isegi kui nad minuga ei räägi. Hinda alla tingida oskan ma ka rääkimata – liigutuste abil. Harjutan seda juba kodus, peegli ees.

Kaudi tehtud Hiina Müür on täiesti maailmakuulus.

Meeletu kõrb Hispaanias Eiffeli torni taga, püramiidide juures.