Articles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
MINU PLAADIKOGU
Katrin Ratte
MINU RAAMATUKOGU
Aive Mets
INTERVJUU CHRISTOPHER ORRIGA
August Künnapu
INTERVJUU
CHI TI-NANIGA
Vilen Künnapu
KUIDAS MATERIALISEERIDA VAIMSUST
Heie Treier
AHVID BUDDHA PEAS, HOMMIKUMAA TRIP
Ki wa
MAIADE KADUNUD MAAILM
Mathura
HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye
MIDA MA AVASTASIN SOOMALSTEGA KOOS OLLES?
Andri Luup
NÄHA NAPOLIT JA SURRA…
Mehis Heinsaar
ELUST SIINPOOL TRELLE
Andrus Elbing
MINU HERBAARIUM
Leena Torim
MINU VIDEOTEEK
Veiko Õunpuu
KAHEKSANURKNE PURSKKAEV
Vilen Künnapu
UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi
MEESKOND
|
Kaheksanurkne purskKaev
Arhitekt Steiner seisis keset trapetsikujulist väljakut. Väljak oli piiratud pikkade sammaskäikude ja kirikuga. Keset väljakut oli purskkaev, mille madalast veest vaatasid välja kaks rohekat vasklõvi ja mustjas pronkspühak.
Steiner istus purskkaevu servale ja mediteeris. Inimtühja väljaku ruum oli pingeliselt staatiline, keskpäevase päikese kiired moodustasid kaheksanurkse purskkaevu ümber lühikese sinise varju. Steineri mõte aeglustus, ta tundis ennast osana purskkaevu kompositsioonist. Silme ette tulid pildid lapsepõlvest ja varasest noorusest, mil arhitekt temas alles kujunemas oli. Pruunikspõlenud ema, kes oli üürinud väikese kaatri, kihutamine Musta mere lainetel, ema pikk ujumine silmapiirile ja tagasi. Meenusid hirmunud lasteaiatädid, kes kuuldes kohaliku diktaatori surmast, pugesid koos lastega hiigelsuurde kaminasse, otsekui peites end saabuva maailmalõpu eest.
Väljaku heledale sillutisele projekteerusid läbisegi kujundid, sündmused, keerulised inimsuhted ja tundus, et kõik on kõigega seotud. Maailm ei olegi absurdne. Hiigelsuures kaoses valitsevad nähtamatud seadused. |
Vilen Künnapu. purskkaev Viimsis.
Projekt, 2007. |
Üksteise järel saabusid hiiglasest Mustanahaline Insener, Ilus Võrkpallur, Geniaalne Arhitekt, naisinseneride lauluansambel “Vampiir”, türklannast Armuke, neli helerohelist toonekurge, kala, tennisereket, teemandiauto, väike tüdruk, mõned inglid ja naerust välkuvate silmadega Vanaema. Steinerit ajas muhelema noorpõlve armastus akendeta majade vastu. Talle meeldis tundide kaupa vaadata araabia valgete kivikülade valguse ja varjude lõputut vahetumist. Oma majade esimesi kavandeid konstrueerides oli ta põhiliselt ametis akende peitmisega. Ta sai sellega enamasti hakkama. Umbsed majad seisid jõuliste tahukatena tühjadel maastikel. Siseruumid said oma valguse nurgataguste pilude, katuseorvade ja väikeste sisemiste valguskaevude kaudu.
Kord nägi noor Steiner enda selja taga seisvat Hiigelinseneri, kes lausus järgmised sõnad: “Sinust teeme ükskord arhitekti.” Steineri süda hakkas rõõmust meeletult taguma. Lähenesid ka Võrkpallur ja Geenius, kes mõlemad naeratasid talle julgustavalt. Steiner teadis, et algamas on uus elu täis magusaid vormielamusi, unenägusid, kauneid pilkusid, ilusaid kaemusi, lennukeid, kõrbelilli, koonuseid, kuupe ja silindreid. Ta avas oma silmad ja märkas, et kell kirikutornis oli saanud kuus. Ka sinakas vari ümber purskkaevu serva oli muutunud märksa pikemaks.
Vilen Künnapu
Vilen Künnapu on arhitekt ja kunstnik. Vaata ka tema kirjatükke eelmistest Epifaniotest ja vilenkunnapu.pri.ee.
|