EPIFANIO 8

Kui ma väike olin, sadas katustelt alla nunnusid samblasiile – väikseid pehmeid ideaalse kumerusega mütakaid. Need olid kõrges hinnas. Samblasiile sajab õnneks siiani katustelt ja vähemalt mu kahe isikliku lapse jaoks on need samuti väärtuslik kraam, mida niisama maha vedelema ei jäeta.

Kui ma väike olin, käisime suviti Võrumaal mustikaid korjamas. Sirgetüvelise männimetsa alune oli kaetud mustikapuhmaste ja samblapatjadega – istud padjale ja nopid marju, ümberringi kõrgel männiladvus difuseeritud päikesepaiste kuldne sumu. Suurepärane supermugav ruumilahendus.

Soomaal sajab meil hoovi peal rajuga vanade tammede otsats kaheksajalgu meenutavaid halle samblikke, isegi iminapad on kombitsate küljes. Need on nii vastupandamatult veidrad, et ma korjan nad ikka üles ja toon tuppa.

Foto: Annika Haas

Sammal kasvab rahulike kohtade peal aegamööda. Rabasamblasse vajutatud jalajälg paraneb seitse aastat. Sammal on kvaliteedimärk, mida antakse vaid vanadele, väärikatele ja ajatutele. Inimesed ei sammaldu. Ma olen kuulnud, et laiskloomad sammalduvad. Aga võibolla siiski on kuskil India džunglis mõni aastate pikkusesse sisekaemusse süüvinud eremiit, sammal juustes rohetamas. See tundub mulle väga tõenäoline.

Meie, kõiksugu tühisemate ja tähtsamate eesmärkide poole veeredes, muidugi sammalduda ei saa. Sammaldumine nõuab rohkem aega. Teistsugust ajavoolu. Laia ja rahulikku ajajõge. Sammaldumine pole inimestele loomuomane. Küll aga on tore sammalt imetleda ja imestada selle üle, et mõne puu või maja jaoks kulgeb aeg siinsamas kuidagi teisiti. Aja ja ruumi relatiivsus on samblasse kirjutatud. Ning tagurpidi sammal on lammas ...

Mähe 2008

Leena Torim

Leena Torim on arhitekt, kes tunneb end hästi looduses.