Kohe alguses tuleb ära öelda, et süstemaatilist filmikogu mul ei ole. On lihtsalt kogum erinevate vektorite mõjul kuhjunud dii-vuu-diisid. Luxembourgi üürikorterite kohustuslikule sisustuselemendile – klaaslauakesele – on neist moodustunud torn. Mõned filmid on ka televiisorilaua all – sealt leiab nt “Kolmanda mehe” (Carol Reed “The Third Man”, 1949), millega mul tekkis side 13 aastat tagasi ühel unetul ööl Emsdettenis, mis tugevnes veelgi Saksa lennuväeohvitseride kooli lõpuaktusel Müncheni lähistel, mille käigus keegi mängis hämaras saalis selle filmi tunnusmeloodiat. Tekst on mul peaaegu peas – “I never got to know the old Vienna with its Strauss music and easy charm…”. See film omakorda aitas luua sideme Viiniga. Televiisorit mul ei ole.

Kõik dvd-d on minuni jõudnud neis sisalduva millegi tõttu, mis mind otseselt ja isiklikult puudutab. Kõigiga neist on seotud mingi pikem või lühem lugu ja kui keegi nad kõik läbi vaataks, teaks ta minust ilmselt rohkem, kui ma oleks ise valmis teada andma.

Eriti meeldib mulle see, mida võiks kirjeldada päikeselises sügisilmas sisalduva nukrusena. Mõeldagu nt septembrikuisele Jurmalale või oktoobrikuisele Odessale, sõjajärgsele Lõuna-Prantsusmaale (Agnes Varda “Du côté de la côte”, 1958). Ohtralt sisaldub seda ka Otar Iosseliani filmides, mis on ka minu filmoteegi ainus süstemaatiline osa – kõik on olemas. Mõned igaks juhuks isegi kahes eksemplaris. Esile tahaksin tõsta ka Iosseliani õpilase Julie Bertuccelli teost “Depuis qu’Otar est parti”, millest ma vaatan nüüdseks, kus tervet filmi olen juba ligi seitse korda näinud, tavaliselt ainult algust. Ja see on taevalik!

August Künnapu. Tim Pariisis.
Akrüül, lõuend, 2007.