Articles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
MINU PLAADIKOGU
Johanna Ulfsak
MINU FILMOTEEK
Tim Kolk
MINU RAAMATUKOGU
Edgar Künnapu
ARHITEKT STEINER JA JUMAL
Vilen Künnapu
ANDRUS ELBING
INDIGOLAPS TAMBET
VESTLUS ÖKOARHITEKTUURIST
Leena Torim, Rene Valner
PRIGHUDIE, REVISITED
IDEAALNE KOHVIK.
IDEAALNE TEATER.
IDEAALNE KOHVIKTEATER.
Mart Aas
MUUSIKA JA VAIMSUS
Kiwa
TARKOVSKI JA TEMA NÄGEMUS
Mathura
ELUST JA KUNSTIST
Toomas Altnurme
UNENÄO JÄTK
Mehis Heinsaar
UNISTUSTE REISI KIRJELDUS
Nato Lumi
FRIEZS'i KUNSTIMESSI MÄNG
MEESKOND
|
Minu filmoteek
Kohe alguses tuleb ära öelda, et süstemaatilist filmikogu mul ei ole. On lihtsalt kogum erinevate vektorite mõjul kuhjunud dii-vuu-diisid. Luxembourgi üürikorterite kohustuslikule sisustuselemendile – klaaslauakesele – on neist moodustunud torn. Mõned filmid on ka televiisorilaua all – sealt leiab nt “Kolmanda mehe” (Carol Reed “The Third Man”, 1949), millega mul tekkis side 13 aastat tagasi ühel unetul ööl Emsdettenis, mis tugevnes veelgi Saksa lennuväeohvitseride kooli lõpuaktusel Müncheni lähistel, mille käigus keegi mängis hämaras saalis selle filmi tunnusmeloodiat. Tekst on mul peaaegu peas – “I never got to know the old Vienna with its Strauss music and easy charm…”. See film omakorda aitas luua sideme Viiniga. Televiisorit mul ei ole.
Kõik dvd-d on minuni jõudnud neis sisalduva millegi tõttu, mis mind otseselt ja isiklikult puudutab. Kõigiga neist on seotud mingi pikem või lühem lugu ja kui keegi nad kõik läbi vaataks, teaks ta minust ilmselt rohkem, kui ma oleks ise valmis teada andma.
Eriti meeldib mulle see, mida võiks kirjeldada päikeselises sügisilmas sisalduva nukrusena. Mõeldagu nt septembrikuisele Jurmalale või oktoobrikuisele Odessale, sõjajärgsele Lõuna-Prantsusmaale (Agnes Varda “Du côté de la côte”, 1958). Ohtralt sisaldub seda ka Otar Iosseliani filmides, mis on ka minu filmoteegi ainus süstemaatiline osa – kõik on olemas. Mõned igaks juhuks isegi kahes eksemplaris. Esile tahaksin tõsta ka Iosseliani õpilase Julie Bertuccelli teost “Depuis qu’Otar est parti”, millest ma vaatan nüüdseks, kus tervet filmi olen juba ligi seitse korda näinud, tavaliselt ainult algust. Ja see on taevalik!
|

August Künnapu. Tim Pariisis.
Akrüül, lõuend, 2007. |
Niimoodi ma neid külastangi, astun sisse lõigukesse siit ja lõigukesse sealt, enne tööle minekut ja pärast peolt tulekut, sõltuvalt vajadusest. Näiteks õnnetu armumise korral tasub avada see episood filmist “Jaam kahele” (Eldar Rjazanov, 1982), kus Nikita Mihhalkov teatab reipalt midagi umbes taolist: “ljubov okontshilos, ostalis tolko delovõje kontaktõ”. Aga niisugusel lähenemisel on ka oma varjukülg. Nimelt võib filmi üldine idee või mõni osa sellest ununeda ja on juhtunud, et soovitasin üht teost (Alexander Payne “About Schmidt”, 2003) kellelegi, kelle puhul see kutsus esile nii tugevaid negatiivseid emotsioone, et mina pidin hiljem vaatama juba mainitud episoodi filmist “Jaam kahele”.
Lisaks hoian filmide kaudu sidet ka Istanbuli (Fatih Akin “Gegen die Wand” (2004), “Crossing the Bridge: the Sound of Istanbul” (2005)), Iisraeli (Claude Lanzmann “Pourquoi Israël”, 1972) ja Itaaliaga (Ettore Scola “Gente di Roma”, 2003), samuti Islandi rokiga (Gudmundsson, Arnarsson ja Hardarson “HAM Living Dead”, 2001).
Tim Kolk
Tim Kolk on jurist-lingvist. Ta pesitseb praegu Luxembourgis.
|