Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FONOTEEK
Riho Baumann

MINU RAAMATUKOGU
Vilen Künnapu

MÄLUMAASTIKUD
Leena Torim

MINU ISA
Toivo Tammik

DIAGONAALNE RADA
Sukhdev Kaur

ETENDUS SU MEELTES
Eve Apro
Ina Stockem

FLO FLOST
Flo Kasearu

ÜHE MEESTERAHVA PILK NAISTEBÄNDIDELE
Mhkel Kleis

RAHUS EDASI ELADA
Mehis Heinsaar

PÕGUS, LÄHEDANE
Lauri Sommer

FORMAADI OHVRID
Andri Luup

KÕNE RAHASTAJATELE KESKKONNAVASTASE PARTEI ASUTAMISKOOSOLEKUL
Nato Lumi

MEESKOND

Formaadi ohvrid

Formaat on suurem kui meie. Formaat oli enne kui meie. Formaati ei saa muuta. Pole mõtet formaadiga vaielda. Sa võid formaadiga rääkida, aga ta ei muuda ennast. See on mõttetu võitlus. Eks mine ja proovi. Proovi muuta. Kui formaat on paigas, ei ole teha midagi. Milleks teda muuta? See oleks liigne energiakulu. Liigne originaalitsemine. Teda ei õnnestu niikuinii ära muuta. Inimesed ei taha, et ta muutuks.

Kui ma avan ajakirja või lehe, vaatavad vastu formaadid. Seltskonnakroonika, naistelehe, meestelehe, sisustuslehe, moelehe. Sisu formaat. Pikkuse formaat. Ses mõttes on Epifanio hea ajakiri, et sisu dikteerib formaadi. Mitte formaat ei tingi sisu. Nagu enamasti mujal.    

Kui ma avan televiisori – siis tulevad mu tuppa erinevad formaadid. Jutusaade, kus kaks meest hüppavad peale tere ütlemist ühe tooli pealt teisele. “Vaimukas” noortesaade või ekstreemspordi formaat, kus noored liuglevad rulaga ja teevad lollusi. “Geeniuse” formaat, kus üks tola lavastab oma sõpradele piinlikke situatsioone. Proovilepaneku formaat, kus peab sööma konni ja muud huvitavat. Seiklussaade, kus peab lahendama ülesandeid võõral maal ning hääletama inimesi saatest välja. Seriaal, kus peab rääkima “kõnekeeles” ja teesklema, et see on meid ümbritsev tegelik elu – ja seda antiiktragöödia tõsidusega. Dokfilm, kus pikkus on tegijatele etteantud. Negatiivse uudise formaat. Ja nii edasi.

Kõige rohkem aga panevad mind imestama formaadi teenrid – truud inimesed, kes tahavad ise vabatahtlikult formaati hoida. Kogu jõust. Kes on veendunud formaadi ülimuslikkuses. Inimesed, kes on ekraani ees, on formaadi ohvrid; inimesed, kes on ekraani või mis iganes aparaadi taga ja formaadi eest võitlevad, on …

Inimesed juhtkondades, turundusosakondades, teatrites, kirjastustes, televisiooni tagatubades ja toimetustes hoiavad formaadist kümne küünega kinni. Formaat on nende peas. Ja nad tahavad, et formaat oleks ka minu peas. Aga mina ei taha, et ta minu peas oleks.

Kui avan raadio, ootab mind ees tõesti rikkalik valik – hommikuprogrammi veavad kaks naljameest, sellepärast, et formaat nõuab neilt nalja, mitte et nad ise tahaksid või oskaksid seda teha. Või et see nii varasel tunnil välja tuleks. Igal veerandtunnil nõuab formaat neilt hittlugu. Igal pooltunnil kodumaist hittlugu. Ja nende vahele kõlli.

Kui ma lähen kohvikusse, on needsamad kaks naljameest raadiost juba ette jõudnud ja lärmavad täiel häälel. Valju tantsumuusika saatel, mille autoreid võiks nimetada Formaadi Ohvriteks Suure Algustähega. Kui ma tellin südalinnas süüa, saan mikrolaineahjus soojendatud asja – see on turistiformaat. Kallis praad, mille välimus on tähtsam kui sisu, on suveniir, mis ilmselt ei olegi söögiks mõeldud.   

Kui inimesed tahavad äri ajada, siis on sellekski kindel formaat, mis teeb igast ideest hea idee. Powerpoint, projektorid, kokkuvõtvad laused meeldejäävas sõnastuses. Silme ette kerkib turundusinimese, koolitaja, müügimehe ja õpikuinimese formaat, kes käib puhkamas Taimaal, Hispaanias ja soojadel saartel. Võib-olla ta kaldub ka natuke budismi ja käib korraks ka Tiibetis maailma katusel. Vaatab mõtlikult sealseid pühapaiku ja tuleb koju tagasi. Ta soovib kõigile päikest. Ja siis lööb kopa maasse ning ehitab endale suure koleda maja.

Kui ma mõtlen edukuse peale, siis meenuvad mehed, kes sõidavad suurte maasturitega ja kes kalduvad tüsedusele, keskastme mehed, kes sõidavad väiksemate maasturitega ja “pahad mehed”, kes tahavad olla nagu nende eeskujud ärimaailmast – nemadki ihkavad sobituda formaadiga ja sõidavad samade saanidega, millega pankurid. Ma näen keskastme naisi, kes jooksevad klaasi taga masinate ja lintide peal. Selle asemel, et seda teha metsas. Aga metsas nad kardavad, sest see maailm on neile tundmatu. Seal on sääsk, puuk ja vastikult kahisevad puulehed. Seal ei ole mahedat muusikat ja idamaist aroomiõli. Ma muidugi üldistan, aga sellegipoolest on kõik need mehed ja naised otsustajad. Olles ise formaadi ohvrid, tahavad nad, et ka teised seda oleksid. Nad otsustavad, millisesse formaati me peame mahtuma, millises supermarketis peame käima, ja millistes linnades elama.

Kui ma mõtlen Vabariigi aastapäevale, siis põrkun paraadformaadiga, nagu ühele maailma suurimale relvajõule kohane. Kui ma avan aastavahetusel televiisori, siis ootab mind seal ees kadunud presidendi formaat, mida uus president ei ole suutnud veel enda näo järgi vormida, aga millega ta üritab kogu jõust samastuda. Miks ta seda teeb, ei tea. Arvan, et temagi tajub formaadi ülemuslikkust. Temagi tunneb, et formaat oli enne ja seda muuta ei saa. Ta ei saa isikupärane olla. Nii nagu tema. Ta saab olla vaid nii nagu president.

Kui ma mõlten raamatupoe peale, siis tekkivad silme ette kirevad formaadid. Raamatupoes peale formaadi ei olegi enam midagi müüa. Müüakse formaati, aga mitte raamatut. Lasteraamat, põnevik ja müstika. Coelho, Potter, Brown. Luuleformaat on viimasel ajal väga rikas – poeedid leiutavad uusi kujundusformaate – kartuses, et muidu ei ole luule huvitav või ei müü.

Ja kui ma lähen kinno, siis …nojah. Või kui ma lähen teatrisse, siis …nonoh. Arvatakse ekslikult, et kunstiinimesed ei ole formaadi ohvrid. Üks võimsamaid kunstiformaate on segasuse formaat. “Sügavuse” formaat. “Kunsti” enese formaat. Kui inimesed tahavad kirjanikuks hakata, siis nad ropendavad, veritsevad ja räägivad inimeste intiimasjadest paarsada lehekülge. Võimalikult vastikult ja väljakutsuvalt. Ja kriitikud võtavad formaadi omaks kui julge, metsiku, noore ja vihase.

Oma esimest kokkupuudet formaadiga mäletan nagu see oleks olnud eile. See oli siis, kui me olime värskelt vabanenud võõrvõimu alt ja ajad olid mõnusalt formaadivabad. Töötasime sõpradega ajal ülikooli kõrvalt raadios. Ja see raadio kõlas kohati päris loominguliselt. Aga ühel päeval tuli sinna magus vananev mees, kaasas palju kuulekaid poisslapsi – ja too Homo Formatum teadis, kuidas asjad Ameerikas käivad, sest ta oli käinud koolitusel. Ja ta joonistas seinale ringi – see ring tähistas tundi aega eetris – ja ring oli jaotatud sektoriteks, iga sektor tähistas üht hitti. Enam ei võinud mängida vanemaid lugusid, kui kakskümmend aastat ja väline oli võitnud sisulise. Sellest ajast saadik on kõik raadiojaamad formaadi orjad. Ja kõik on ühesugused. Raadio ei suuda enam üllatada.

Inimeste käest küsitakse sageli, kas nad sooviksid, et midagi nende elus oleks olnud teisiti. Ja ma vastaks pikemalt mõtlemata – ma sooviks, et formaat poleks meie maale jõudnud. Või kui olekski jõudnud, siis et inimesed poleks nii massiliselt asunud teda kaitsma ega hakanud vabatahtlikult tema teenriteks. Ega pingutaks nii palju formaadi nimel.

Ma ei ütle, et vorm on halb, aga formaati tuleks teravamalt tajuda. On oht, et formaat lämmatab isikupära. Sest formaat enamasti teenib kellegi ainelisi huvisid. Tundub, nagu oleks pealetungivad formaadid meid kõiki tuimaks teinud. Kui inimesed seda ei näe, siis on formaat nad juba neelanud.

Kutsun üles formaadirikkusele. Mitte välisele formaadikirevusele. Välist formaati on hea lihtne müüa. Aga teda on vastik osta. Õnneks on olemas veel teisi formaate. Mitte tingimata uusi formaate. On ju ka vanu häid formaate. Ühesõnaga – kutsun üles formaati märkama. Avastama. Kutsun üles ka formaadis kahtlema. Formaati hoolikalt valima. Kaaluma. Mina olen ju samuti formaadi ohver ja sellepärast vajan teiste abi, nagu teised loodetavasti vajavad minu. Olgem siis üheskoos valvsad.

 

Andri Luup

Andri Luup on vabakutseline stsenarist, näitleja ja re˛issöör.
Vaata ka tema teksti “Mis teeb filmist väga hea filmi?” (Epifanio 3/2006) ja www.theatrum.ee, www.allfilm.ee ning www.hot.ee/aroonia3.