Kuidas Body Lounge alguse sai – kes, millal ja kus?

Ina: Body Lounge alustas 2004. aastal Amsterdamis alternatiivse teatri Pick Up kunstilise juhi Mark Koolen’i palvega luua keskkond, kus kõik teatriga seotud inimesed oleksid kaasatud – kontaktimprovisatsiooni tantsijad, näitlejad, lauljad, kehaterapeudid ja DJ. Mind huvitab interaktiivne teater, seetõttu otsustasin, et piirid elu ja kunsti vahel peaksid olema nii hajusad kui võimalik.

Mis see on – etendus, workshop, teraapia või midagi muud?

See on segu neist kõigist, see on sotsiaalne häppening. See on teatri algatus aitamaks sul õppida enda kohta midagi uut.

Milline on kujutelma ja reaalsuse suhe? Milline on teatraalne element?

Esmalt ütleksin, et me segame need täielikult. Kogemus on samavõrd reaalne nii meile, esinejatele, kui publikule. Teistkordsel vaatlusel sean selle väite küsimärgi alla. Fakt, et osalejad tulevad kui osalejad ning isegi kui me ei nimeta seda etenduseks, tulevad nad avatult, andes end situatsioonile. Kuna me asetame juhtuva teatri konteksti, usaldavad nad meid täielikult.

Tsiteerin Gilberto’t (lavastaja): “On erinevaid esinemise viise, kuid ma usun, et eksisteerib ühine joon kõikvõimaliku näitlemise ja tantsimise vahel. See on fiktsioon! Me ütleme, et me mängime nende kehadega ja me loodame, et nad saavad aru... Me anname endast parima! BL on reaalne ja isiklik kogemus... see on isiklik side võõrustaja ja külastaja vahel... Ma arvan, et kõik võib juhtuda... kuid me oleme täielikult vastutavad iga sõna eest, mis me ütleme ja iga teo eest, mida me teeme. Vahetevahel ma mängin karmilt... ja ma ei hooli väga, mida inimene tunneb... Ma olen näitleja ja ma olen harjunud teatrietendusega: fiktsioon! BL ei ole fiktsioon... või on? Kuidas me saame külastajaid veenda, et me mängime, et me tahame neid kaasata mängu, kus kõik võib juhtuda... rõõm, kurbus, julmus, küünilisus ja nii edasi... See ei ole ainult usaldamine ja ohutult mängimine, sest ‚mitte usaldamine’ ja ‚mitte ohutult tundmine’ on mulle samuti huvitavad emotsioonid. Mõnikord inimesed satuvad segadusse ja ei saa aru mis on reaalne ja mis mitte... On see midagi huvitavat, millesse sügavuti minna? Minu arvates: kindlasti JAH!!”.

Millised on väljakutsed?

Me loome reeglistikega ruumi, kus osalejad saavad piiratud aja jooksul erinevatel viisidel kohtuda: vaikuses, rääkides, füüsilises kontaktis olles; seda koos inimestega keda nad teavad, keda nad kunagi on tundnud või kes on neile võõrad. Selles ruumis arenevad keerulised suhted, mis koos moodustavad rituaali. Kunst Body Lounge’is on lubada endal olla sensuaalne. Kunsti võib katsuda.
Me vajame liikuvat ja katsutavat kultuuri, milles võivad areneda mitmekülgsed läheduse, armastuse, sõpruse ja koosolemise vormid, mida läbi elada ning millega mängida. Me vajame ühiskonnastruktuuri, milles on tervislik arusaam füüsilsusest. Vajame struktuuri, kus on turvaline usaldav seksuaalsus, ilma moraalsete stigmadeta. Oluline on vabastada keha keha-positiivses suhtumises ja tähtsustada füüsilist kommunikatsiooni ühiskonnas.

Üks võtmesõnadest, mis etenduses toimub, on ‘alateadvus’ – kommenteeri palun?

Alateadvuse osast peab olema teadlik. See nõuab tundlikkust, valmisolekut ja mõlemapoolset austust – nii võõrustajalt kui külastajalt. Usalda, ole avatud ning ole sellest teadlik. Sa satud vastakuti mälestustega, minevikuga, unistustega, varjatud loovusega ning iseendaga; samuti satud vastasseisu oma hirmude ja halbade mälestustega. Mulle on see abivahendiks, mis aitab saada teadlikuks iseendast, aitab suhelda ja suhestuda keskkonnaga.

Mäletan end, pärast silmsideme eemaldamist, jälgimas 50’ndates meest ennastunustavalt tantsimas kui Travolta. See oli suurepärane! Mis on etendustega seoses juhtunud, mis on sulle sügava mulje jätnud?

Külastajad rõõmust nutmas pärast etendust. Isa kallistamas oma poega, keda ta tõeliselt kohtas kinniseotud silmadega BL etendusel. Üldine külastajate mängulisus ja avatus. Päikeseline päev rannas, kui me spontaanselt tekitasime BL lastele – kuidas nad liivas mängisid, vees pladistasid ja naersid.

Esimene kord kui kasutasin BL materjali töötades puuetega inimestega ning suutsin tekitada olukorra, kus vana tantsija tahtis ratastoolist välja saada ning tantsida. Esimene kord kui korraldasime juhtimiskoolitusi ning inimesed mängisid ja improviseerisid omavahel nagu lapsed. Fakt, et töötades BL vahenditega on võimalik stimuleerida kehalist intelligentsust. Etenduse sisu on kommunikatsioon, mille märksõnadeks on usaldus ja meeled – on võimalik luua sild (mitte) nägemise ja tundmise vahele. Tants ja liikumine jõuavad väga lähedale inimese sisemistele maastikele ja emotsioonidele. Teater läheb kehasse tagasi.

Milline on tagasiside – on teil fänne, kes külastavad iga etendust?

Jaa, on fännid kes tulevad tagasi ning kellele me pakume nn ‚strippenkaarte’ mis annavad olenevalt kui tihti nad külastavad, allahindlust. Ennast BL’ga sidudes saavad neist mängulisel viisil uued võõrustajad.
Mida iganes sina või meie otsustame teha, midagi on toimumas su meeltes – see ongi etendus.

Eve Arpo

Eve Arpo õpib kunsti EKA magistrantuurist ja tantsib. Vt ka tema kirjatükke Amsterdamist ja Paidest (Epifanio 1/2005), tantsu olemusest (Epifanio 2/2005), Krõõt Juurakust (Epifanio 5/2006 ning www.zone.ee/eev.

Ina Stockem

Ina Stockem on Amsterdamis tegutsev näitleja ja teatritegija. Ta õppis Moderntansu koolis tantsu ja miimika teaduskonnas, samuti tantsis erinevates tantsukoolides. Ta on Body Lounge’i idee looja. See on interaktiivne tantsuetendus, mis uurib uusi tantsuvorme, liikumist ja kommunikatsiooni.

Juhised. Ole kaheks tunniks pime. Võta jalast oma kingad ja seljast kampsun, mida sa kanda ei taha. Vali silmaside. Oled palutud see ette panna ja ruumi siseneda, et kaks tundi suhelda ilma visuaalse kogemuseta. Reegleid ei ole, samuti ei ole plaani ega reeglistikku selle kohta, mis toimuma hakkab. Midagi ei eeldata, midagi ei garanteerita.

Kogemus. Silmad kaetakse kinni ja sind juhatatakse “tundmatusse”. Usaldan. Tšill muusika. Lasen juhtuda, aga mitte minu initsiatiivil. Hetk. Tagasi lapsepõlves – olen kellegi süles, kes mind hoiab ja unelaulu laulab. Hetk. Kõigutatakse turvalisust. Keskkond on agressiivsem ja ma olen haavatav. Hetk. Pikali kuskil, üle mu näo on midagi külma ja rasket – nagu vesi, nagu madu. Tahaks teada, mis see on, ilma katsumata. Ei tea. Katsun. Pärlid. Hetk. „Väljas” keegi koorib mu paremas käes mandariini. Keegi paneb kellegi pea mu sülle kuhjatud patjade peale. Keegi annab mulle kätte õuna ja hammustab sellest. Ma toidan teda. Hetk. Tants, tants, tants. Ma ei tea kes nad/ta on. Ei näe, tunnen.

Palju käsi. Uudishimulikke käsi, õrnu käsi, käsi millega võib tantsida, hellitleda, käsi mida uudistada. Pikki käsi, lühikesi käsi, käsi mis kiiresti katsuvad mu nägu, et teada saada, kas ma kannan silmasidet – kas olen üks ‚esinejatest’, kes näeb ja teab ja kaitseb. Käsi, mis uurivad mu käsi ja tuvastavad neid kui naiselikke. Seal oli käsi, mis puudutavad ja liiguvad edasi, teised mis on tüütud ja kleepuvad. Käsi, mis on armsad ja mängulised, käsi mis on ebahuvitavad ja käsi mis panevad mind tundma koduselt. Teisi käsi, mis üllatavad katsudes mu jalgu, rullides mu sokke üles põlvedeni ja alla tagasi. Ja teisi, mis tunnevad, et olen päris väike ja mind võib üles tõsta ja teises ruumi punktis maha panna. See kõik on kummaline, lõbus, meeldiv ja hirmutav (Shahar Shiloach kogemus Karl Frost’i etendusest Axalotl, Tel Avivis Israelis aastal 2005).

Arvamus. Saadud kogemus võib olla puhtalt kineetiline, tegeledes keha ja liikumise tunnetusliku olemusega. Kogemus võib olla täidetud emotsioonide ja tähendusega ... või mitte. Emotsioonid, mis tekivad, võivad olla kerged või sünged, järgida su uudishimu – mis iganes sind huvitab, tundub oluline või mõttekas. Uurimine võib sisaldada sõnu. Millest sa tahad rääkida, kas tõesti, ja milleks? Mida sa tahad teada? Mida sa küsiks? Su kogemus on sõnadest üle. Sa ei pea rääkima. Kogemus võib olla lihtne või keeruline, nagu sa selle endale lood. Mida sa tood endaga kogemuse otsingule? Mille leidmisele sa oled avatud? On seal kohta juhusele? Kas me ise kutsume esile enda kogemused? See on koht lubamisele… sa oled kutsutud tegutsema viisil, nagu sa tavaliselt võib-olla ei tegutseks. Millised uued reeglid ja seadused sa leiad, kui lased minna vanadel? Sul on õigus teha mitte midagi. Aktiivsus, passiivsus, vastuvõtlikkus – need on su enda valikud.

Taust. Karl Frost (USA) ja Ina Stockem (Holland) on lavastajad, kes tegelevad teatriga, mis toob kokku erinevad žanrid. Nad esitavad väljakutse teatri piiridele ja konstruktsioonile, publikule ning esinejatele. Nende eellastest ja mõjutajatest rääkides viitaksin The Living Theater osalustöödele, Jerzy Growtowski poolt uuritud teatrilistele häppeningidele, Felix Ruckert’i hiljutistele töödele, ning suurele hulgale väiksemamõõtmelistele dokumenteerimata boheemlaslike kunstiringkondade etendustele ja häppeningidele. Karli etenduse Axalotl huviorbiidis on tähendusrikka kogemuse olemus. Ina huvidest vestlesime seoses Body Lounge’iga.