Artickles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu
NOERDLINGEN
Udo Kultermann
MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel
HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye
TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak
MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm
MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus
MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus
RABA
Leena Torim
EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA
KULTUSE KORRALDAJAD –
KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür
GUY ALLOTTI MAALID
MEESKOND
|
MINU VIDEOTEEK
Nii ongi tänu „Epifaniole“ põhjus jääda põrnitsema seda hallil ajal tekkinud ja omapäi kasvavat virna, mille kohta rubriik kasutab sõna videoteek. Esiteks, sellest mööda ei pääse, oma taiesed. Me ei ole nende niisama vaatajad. Juhtub, et keegi külalistest tahab midagi näha, siis pelgamisi näen ka mitukümmend aastat tagasi lõõmanud kirge, vahel hakkab piinlik, aga õnneks on igas filmis mõni koht, mille ajal ei peagi pilku kõrvale pöörama.
Siis on virn VHS kassette, millele on pliiatsiga kirjutatud „kasuta“ ja lindi pikkus minutites. Varem või hiljem tekib sellele mingi uus signaal ja siis kaob. Tänaseks on sedaviisi, et neile kassettidele satuvad peamiselt saated ja dokumentaalfilmid. Tihtipeale ka vene kanalitest, sest vahel seal veel üht-teist on... Küll aina harvem, sest viis aastat tagasi väga huvitav vene telemaailm on tänaseks suukorvi pähe saanud ja kuulekas. „Šarik koht, Šarik pikali!“. Ainuke voorus, et visuaalselt vähemalt professionaalne. Kolmas lasu on tihtipeale vanad telekast ülesvõetud haruldasemad filmid. Siit laua tagant paistab Lars von Trieri „Mõrva element“, „Kodanik Kane“, Keeduse „Perekond“, Balabanovi „Inimestest ja värdjatest“, Germani „Hrustaljov, auto siia!“... Niisugune värk.
Õnneks hakkab see otsa saama, olen alati VHS süsteemi põlastanud. Mitte selle pärast, et ta on lahja, vaid selle tõttu, et ta kunagi meelega just nii näruseks projekteeritigi. Et ei saaks ameerika filme pätsata. Meie Eestis oleksime teinud täiesti vastupidi: ükspuha millisele laulu- või filmimehele teeks tulist rõõmu, kui keegi tema taiest varastab ja naudib. Jutujätkuks veel seda, et tänaseks on privaatsalvestus vaata et rehabiliteeritud (Bob Dylan Live 1966 sai vist Grammy), iseasi on piraatkoopia, kuigi tihti kuulatakse fufflit ja minnakse poodi originaali otsima. Õnneks on minu virnas üks vastutustunde ja suhteliselt puhta südametunnistusega (hea eesti väljend!) loodud nurgake. Need on DVD-d. Kõigepealt rockisaurused ja nende jäänukid: Led Zeppelin, Rolling Stones, Guns’n’Roses, Beatles... Muusikat millegipärast laenutustest ei leia, need on Amazonist tellitud. Viimased poolteist aastat olen üritanud VHS-e enam mitte hankida. Nagu ka raamatutega, on tendents laenata ja laenutada, et tolmukogumispahna vähem oleks.
Peeter Simm
Peeter Simm on Tallinnas elav filmire˛issöör. Ta on Andrei Tarkovski õpilane. |