Artickles in English
TOIMETAJA VEERG
EPIFANIO SOOVITAB
ARHITEKTUURI OLEMUSEST
Vilen Künnapu
NOERDLINGEN
Udo Kultermann
MIS ON TANTS?
Eve Apro, Aharona Israel
HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye
TEATER ON REAALSUS, FILM ON ILLUSIOON
Juhan Ulfsak
MINU VIDEOTEEK
Peeter Simm
MOEST JA ELUST
Reet Ragini Aus
MINU PLAADIKOGU
Holger Loodus
RABA
Leena Torim
EPIFANIO INTERVJUU URSULA LIBLIKASEGA
KULTUSE KORRALDAJAD –
KÕIGEPEALT VALIGE ENDALE JUMAL!
Reiu Tüür
GUY ALLOTTI MAALID
MEESKOND
|
Raba
Raba ehk kõrgsoo on tekkinud mitmetuhande aastase arengu tulemusel.
Rabale on iseloomulik turba pidev juurdekasv. Raba on omalaadi veekogu, kus vesi on väikese kuivaine koguse poolt seotud.* Või veel lihtsamalt –
raba on nagu svamm.
Raba olemus on nagu murakas - ümar, vesine ja ruuge ning mesiselt mõrkjas. Siiski ei soovi ma selle lihtsa metafooriga piirduda, vaid rääkida raba olemusest ja olemas olemisest kahe äärmiselt erineva käekäigu ja tähendusega rabamaastiku näitel.
Aegajalt juhtub ikka, et mõned läbilõhki reaalsed ning materiaalsed asjad justkui kaovad – muutuvad nähtamatuks. Ja seda kahtlemata inimeste endi tahtel, sest unustamine, ignoreerimine ja salgamine on tahte küsimus.
|
 |
Tondi raba asub keset Lasnamäe paneellinna. Rabast kihutab läbi Laagna tee, mille äärde, rappa, on üsna hiljuti kerkinud erksavärviline supermarket ning juba püstitatakse teinegi. Teisel pool teed, rabas, kõrgub üksildane ja liiga tellispunane Mereakadeemia. Samasse lähedale, raba serva, on ehitatud mitu uut linna sotsiaalmaja. Rabas on mitmeid Lasnamäe maastikule iseloomulikke võrkaiastatud tasulisi parklaid. Kõigele lisaks on rabas ohtralt ja kaootiliselt ekskaveeritud, asfalteeritud ja prügilaks muudetud pinda.
Tondi raba on kole. Ta on inetu tühermaa, mis tuleks võimalikult kiiresti täita. Laagna teed pidi sõites hakkab silma vaid mõttetu madal võsa ja songitud maa. Juba ongi tühermaale planeeritud mitmeid tarvilikke struktuure. Ilusa nimega rajatava Taevakivi tänava ääres on valmis jaotatud ettevõtlusmaa krundid. Ka teisele poole Laagna teed on üldplaneeringus ette nähtud kümmekond hektarit ettevõtteid. Siis veel väike jupp haljaskoridori ning Mustakivi tee äärde linnaosa keskuse segahoonestusala, mis tähendab teenindust, kaubandust ja vabaaja ettevõtlust. Mitte sõnagi rabast. See ei kuulu lihtsalt planeeringutes kasutatavate maa sihtotstarvete nimistusse. Järelikult ei saa see ka säilida?
Raba on nähtamatu - 7600 aastat pikka ja aeglast soostumist, selle tulemusena tekkinud 4,5 meetrit paks turbakiht ja pohlavarred. Nähtamatu raba all on peidus veelgi nähtamatum lõhedekimp, mis märgib meteoriidi löögijälge ja nähtamatu vesi, mis muutub nähtavaks ja looduskaitsealuseks alles jupp maad eemal klindist välja pressides, sest siis on ta nimeks Varsaallikad.**
Euroopa kõrgeim rabarind asub Eestis, Soomaa rahvuspargis, Kuresoos. See soo nimeline raba on kõike muud kui nähtamatu. Tema tohutut ruuget avarust, musti, valgete vesiroosidega täpitud laukaid ja bonsai mõõtu rabamände tullakse imetlema. Jalutuskäik mööda kitsast laudteed puhastab ja ergastab linnaelus hägustunud meeled.
Veel parem on matk mööda raba servi (kaasas korv murakate, mustikate, pohlade ja jõhvikate jaoks) või rabaojade kaldaid. Põgenemine rabasaarele, mis polegi tavaliselt saar, vaid hoopis poolsaar. Sellistelt saartelt võib leida vanu akendeta talumaju, millel eluaega veel vaid mõni aasta, sest katus sajab juba lootusetult läbi. On ka metsavendade punkreid, mille ümbruse samblavaiba alt paistavad vedelema jäänud pudelid ja potsikud. Üks suitsusaun, kus pesta ja magada ning öist tuule, vihma ja loomade esitatavat kuuldemängu kuulata.
Parim koht on raba keskel, siia ei jõua sulle järele keegi. Siia ei jõua sa isegi, kui pole just külm talv või erakordselt kuiv suvi. Siin on vaikus ja tühjus – talvel tardunud, kirgas ja kristalne; suvel imevaikselt sumisev ja soe. Ja siinne laugas, kus sa vastavalt aastaajale ujud või uisutad, tunneb esmakordselt, et keegi temaga midagi sellist teeb.
Tondirabas sääraseid inimesest puutumatuid kohti ei esine. Kuid sedagi on ohtlik läbida ning salapära lisavad kohale turbavallide tagant tõusvad suitsusambad.
Linnaraba kuulub Italo Calvino poolt kirjeldatud veidrate nähtamatute linnade hulka. Isegi kui ta on äärmuslikult madala tõenäosuse kiuste olemas, ei märka teda keegi. Linn on oma kõige hinnalisema ja haruldasema maastiku oskuslikult tühermaaks maskeerinud.
Tondi raba on hääbumas. Parimal juhul võiks osale sellest tekitada poolmetsiku ja salapärase vesise pargi – kitsad laudrajad ning väikesed tehissaared. Linnaraba võiks olla vähemalt sama põnev ning mõnes mõttes rikkalikumgi kui suurejooneline Kuresoo. Sealsed maastikuvaated võiksid olla näiteks sellised:
raba kohal hakkas vaikselt vihmale sadama. Sookailude uimastav lõhn muutus õhuniiskuse toel veel tugevamaks ning imbus läbi klaasfassaadi raba serva ääristavatesse kohvikutesse ja aeroobikasaalidesse, juuksuritöökotta ja raamatupoodi. Telediktor, kes parasjagu kella viieseid uudiseid ette luges, taustaks kidurad männid ja laukas õitsevad vesiroosid, ajas sõnad segi. Nüüd langesid piisad juba aknaklaasidele ja ajasid rahulikud mustad laukasilmad värelema. Targad kaamerad pöörasid mätaste vahel end nõnda, et piisad objektiivile ei satuks, ja jätkasid raba mikromaailma edastamist kohvikuseintel ja kauplustes asuvatele ekraanidele.
Raba on kättesaamatu ja salapärane. Seal on salajased põgenemisrajad ning laukavaimud.
Raba on erakordselt õrn. Kuival ajal rabale jäetud jalajälg taastub seitsme aastaga. Hävitatud raba seitsme tuhandega. Raba on väga väärtuslik osa keskkonnast, toimides muuhulgas hiiglasliku magevee-reservuaarina ning reguleerides paikkonna veere˛iimi.
Niipalju siis rabadest ja nende olemisest. Tõeline rabaessents on aga mu köögilaual ritta laotud purkides. Kogutud tollesama Kuresoo servalt. MURAKAMOOS.
Leena Torim
Leena Torim on Mähel elav arhitekt. Antud kirjatükk põhineb tema EKA magistritööl „Linnamaastikud - tühermaa, promenaad, raba.” (2005) |
 |
* Eesti sood / Koostaja Valk, Uno. Kirjastus “Valgus”, 1988.
** Loodusmälestised 4: Tallinn: Lasnamäe, Pirita / Koostaja Kink, H. Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999. |