Seda tahtmist pole iial olnud. Kunstnikuks hakata.

Kuigi koolipõlves pidasime vanemate suvilas isegi Klooga Artelli ja plätserdasime õlivärvidega ja ma tegin paar abstrakstet maali ja ostsin Leningradist endale maalikasti. Kes siis poleks mingil perioodil endale maalikasti soetanud. Või molbertit. Või Leningradi odavaid häid õlivärve.
Ometi oli see kõik justkui niisama. Aga nõukaajal oli aega. Miks mitte kunstiga flirtida. Või fotoga. Või kirjandusega. Või muusikaga. Spordiga. Kust sa muidu tead, kui ei proovi.
Niipalju oli tolku, et ostsin valvuripalga eest kunstialbumeid ja käisin näitustel. Aga õppima kobisin hoopis lavakasse.

Kristiine keskuse poevangide jalutusruumis astus korraga vastu Jaansoni Tiit. Me ei olnud trehvand umbes kolmkümmend aastat. Sestsaati kui ta Mustamäe köögis Royal piiritust jõime ja pool ööd oksendades kõrvuti valamu juures põlvitasime. Sõnatult. Sest mis sa seal ikka räägid.
Pärast tolknesime veel koos Liverpoolis ja sotid jahenesid. Naginat oli, kismaks siiski ei läinud, kuigi Tiit oli kindel, et ma tahtsin talle kallale minna. Mina jälle olin kindel, et kui on seis, siis kaitsen end viimse veretilgani. No ehk olime mõlemad kaubalaeval reisimisest pisut stressis. Laevadel läheb teinekord ikka seisuks, eriti kui tormisel Põhjamerel on reis ivake veninud.
Aga kui ma nüüd Tiitu nägin, ei hakanud nägu ära pöörama või kiiresti mõnda poodi peitu lipsama. Mulle tuli kohe meelde, et Tiidu endine naine, kellega ta moosis just tol kolmekümne aasta tagusel perioodil, on nüüd Kulkas oluline ametnik ja nad saavad Tiiduga kenasti läbi ja mul on Railit tihtipeale väga vaja. Kui Kulka tähtaeg on jälle üle läinud ja tuleb kibedaid pisaraid valades Kulka põrandal põlvitada ja vaadata kelle kintsu õnnestub kaapida.
Näe, hea Sven lasi Kulka asja hapuks ja Kulka andis ta lõpuks kohtusse. Taolist mul veel vaja.

Margus Tiitsmaa. Apokalüptiline Noa laev.
Õli lõuendil, 163 x 130 cm. 2018.

Tiiduga rääkisime nagu 30 aastat poleks mööda läinudki, aga vana kahevõitlust meenutama ei hakanud.
"Kuule, mul tuleb Türil näitus."
"Näitus? Sa elad jälle Türil. Vanematekodus?"
"Nojah. Aga see ei olegi minu näitus. Tähendab minu näitus on ka kultuurikeskuses üleval, aga ma koostan üht paljude kunstnike näitust."
"Mis sa oled seal tööl või?"
"Ei noh, ma olen kuraator ja galerist. Ilma palgata."
"Nagu me Liverpooli Ema Theresa Sistersite vaestemajas heategevuslikult seinu värvisime?"
"No just täpselt."
"Mingid sistersid sul seal ikka on?"
"On ikka. Seda et... äkki tahad tulla?"
"Näitust vaatama?"
"Näitust vaatama jah. Aga pane ise ka üks töö üles."
"Mina?"
"Nojah, mis see siis ära ei ole."
"Ma ei ole ju kunstnik."
"Mis siis. Tänapäeval on kunstnik see, kes tahab kunsti teha. Teed ja oledki kunstnik. Küll ma üles panen."
"Mis, minu maali või?"
"Ei, mis. Näituse nimi on Apokalüptiline Noa Laev. Mingi nime ma pidin talle ju panema. Võtad puutüki, lööd killu küljest, paned killu ristipidi mastiks. Tõmbad natuke sinist ja punast värvi peale ja küll ta läheb."
"Mnjaa... ma mõtlen."

Jalutasime eri suundades edasi.
Mõttes saatsin asja pikalt. Miks ma peaksin Türile Tiiduga jooma minema. Joome paar päeva koos selget valget viina – nagu vanasti oli Tiidu väljend – ja lähme jälle tülli?
Aga mõte ei andnud rahu.
Mis oleks, kui teeks talle midagi, aga ise kohale ei hakkaks sõitma.
Tiit pidi tulema bussiga ja Tallinna kunstnike tööd kokku korjama. No ja minu geniaalse taiese.
Aga teostada ma ise ei saa. Tõrge on. Ma pean kunstist liiga. Ei taha nöökida. Pärast kes teab mitmendasse põrgu ringi sellega satub. Aga Laura Kuusega saime kord kenasti jutule. Äkki ta teostab mõne minu idee?
Mulle kargas pähe, et minu Noa laev on prerafaeliit Millais' uppunud Ophelia jões vesikasvude vahel selili hulpimas (modelliks oli tal sõbra naine, kes lebotas vannis, kuni kunstnik teda kiibitses). Mina istun tal rindade vahel, pisike nigu Viplala ja tema jalge vahelt tõuseb üles mast ja pärituult täis puri. Kuigi kust see tuul seal jõe peal peaks tulema.
Hm, aga Millais'd ei tahaks nigu nöökida. Äkki on tööst veel versioone tehtud. Vaatasin. Neid oli lademes. Nagu klassikast ikka. Kõige ilusam oli Lizzie Siddali naiivne ja lapselik ja samuti prerafaeliitlik remake. Nigu nukk ujuks jões. Kuigi üks vees seili lebotav kass Opheliana oli ka ilus. Nii, võtan aluseks Lizzie Siddali ja teen või lasen teha sest omakorda töötluse. Teostatud kollaazhina. Lõika ja kleebi.
Nii ja mu teine töö on meres pussnoa tera peal surfav viktoriaanlik daam, seljale vajunud õlgkübara paelad lehvimas. Mnjaa.
Olin oma ideedest vaimustuses.
Aga Laura Kuusk ütles, et ta valmistab ette oma näitust ja et ei tule välja.
Juurdlesin, kas angažeerida keegi teine. Aga mul on kunstnikega keerulised suhted. Mõnega on olnud ivake lähedust ja siis asjad hapuks keeranud ja minu meelest mitmed väldivad mind. Et kahtlane joodik ja võib hakata ligi ajama. Mis on muidugi õige.
Mis siis teha? Kell juba kukkus ja mul ei olnud midagi.
Aga kodus üksi õlut juues otsisin diivanil lebotades midagi pea alla ja kätte sattus vana magamiskotikott. Tõmbasin jalaga ligemale ja miski must asi punnitas sealt kotisuust välja.
Sikutasin.
Ennäe, välja tuli väike must kleit. Nagu miski vene koolitüdruku oma. Kust see siia on saanud? Võib see olla Ženka oma. Selle Ženka, kes pool aastat minu juures elas ja kolis siis belgia Yankaga Brüsselisse. Hm. Magamiskott oli mul viimati kasutusel, kui ma õdede Kangrote ja Leelo juures jaanipäeval käisin ja seal õues tudisin. Kas vehkisin ma sealt mõne kleidi trofeeks sisse? Justkui mitte.
Oot-oot, äkki on see arusaamatu lapsekleit minu kunstiteos, mis on mulle kõrgemalt poolt saadetud? Minust on varem üritatud pedofiili teha. Palun väga, siin on nüüd lapsekleit. Ready-made nigu Marcel Duchampi lapselapselt. Kleidis on ju sees minu hämming. Ja kleidi peal on veel, ennäe, reetlikud valged plekid. Sperma, mis muud.
Hm, midagi värvilist võiks veel seal juures olla.
Muidugi – Marise punased pitsilised aluspüksid! Punane ja must. Tragöödia! Ja aluspüksid on umbes kaks korda suurema inimese omad kui kleit. Püksikud olid mul trofeena ja teosena tükk aega vetsuseinal. Aga kuhu ma need siis panin? Eks trepikojakappi.
Läksin kohe otsima. Aga mida riidekapis pole, on need veripunased – nagu peaks mentsuverd varjama - naiste püksikud. Kes on need röövinud? Kas Maris on salaja käinud oma pükste järel? Või ei ole Laurale püksikud rahu andnud ja ta on need vaikselt kaasa võtnud ja põletanud heledal tulel? See oleks ju ilus. Siis ma teaksin, et ta hoolib veel pisutki. Aga ma ei julge talt küsida. Ja see pole Laura moodi. Tema talub oma kaotusi vaikides.
Mis läind, see läind.
Aga mis see siin kapis on? Kah kirju. Õigus, see on Margiti kirju trikoo, mille ta siia jättis, kui selgus, et ma pole usaldusväärne. Jättis siia trikoo, südamekujulise rannast leitud kivi ja jättis pooleli minu raamatu, mille pidi mulle kujundama. See on siiamaani kujundamata. Varsti on jälle Kulkas jama. Ma ei saa ju Kulkas hakata seletama oma suhteid Margitiga. See pole argument.
Nii, las Tiit paneb väikse musta, spermaplekilise kleidi ja kirju trikoo selle peal – ilusti raami sisse ja see on minu teos "Survival kit". Kui Tiit ainult taolise jamaga päri on.
Pakkusin Tiidule välja. Oli päri küll.
Tööd pidin viima Kunstihoone juurde bussi peale, aga ma käisin pinda, et äkki sõidab buss minu juurest läbi. Sõitiski. Tiit oli võtnud näituse kureerimist nii tõsiselt, et oli juba sügavalt tongis. Mõtlesin, et kuidas ta näituse nii üles saab.
Toppisin oma reliikviad talle paberkotti, need vurasid Türi poole ja mulle jäi vabadus. Sest ilma naiste hilpudeta korteris oli korra vaba tunne. Kuigi kahju oli neist hilpudest ka.

Endalegi üllatuseks sõitsin näituse avamisele, avastasin, et Tiit oligi mu saadetud riidetükid välja pannud kuulsuste tööde vahele. No teate, ma ei julge isegi nimetama hakata, kelle tööd seal kõik väljas olid. Eesti klassikute.
Joomingu käigus sain tasapisi aru, et Tiit oli kutsund mu kohale selleks, et ma näitusest kirjutaksin.
Et ma loll ise sest kohe aru ei saanud.
Aga ega see pole ju mingi patt. Küll ma siis juba kirjutan. Ja hea meelega. Sest ma sain koos juua oma naaberküla mehe Jüri Ojaveriga ja Paul Rogersiga, keda ma varem ei tundnudki. Pritsiti kildu ja ma tundsin, et olen kambamees.
Sellest, kuidas me pärast olime teel Rogersi juurde, aga Ojaver kaks korda laraki selili kukkus - kord kultuurikeskuse fuajees, kord õues – kui üks suur ojaverlik kunstiteos ja Rogers leekis viimasele rongile, aga meie jäime maha ja kuidas me kauplesime, et keegi meid autoga Rapla juurde ära viiks ja viidigi ja kuidas me seal ööbisime ja Ojaver kõndis pool ööd mööda tuba ja kirus : "Sitajunnid, sitajunnid!", millega ta mõtles oma valutavaid liikmeid, mis ei lasknud magada, sest ta oli külmas õueatejees juba tükk aega raiunud kivist vappi kellegi rikka mehe ukse kohale ja pääsu ei olnud, sest Ojaver oli totaalselt rahatu – räägin ehk kuskil mujal ja teine kord.
Kui ma tost just Türi aruande kolmandat osa ei kirjuta.

Margus Tiitsmaa. Looja lahkub linnast.
Õli lõuendil, 72 x 116 cm, 2007.

Kui hiljem Tiidule helistasin, küsis Tiit rõõmsalt: "Kas sa oled elus?"
Ei osanudki sellisele küsimusele vastata. Kui ma just talle helistanud olin. Ei tahtnud öelda, et helistan teisest ilmast. Ja head nalja ei karand pähe.
"Tead, Peeter, mul on hea meel et sa tulid ja teose tegid. Nüüd sa oled palli väravasse löönud ja kohe kõrgemas liigas!"
Hakkasin omaette vaikselt naerma. Valjusti ei söandanud. Mind oli pühitsetud kunstnikuks. Pealegi kohe kõrgemasse liigasse!

*Aruande I osa ilmus Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/vaga-vesi-sugav-pohi

PEETER SAUTER
kirjutab Vaeste Kirjanike Maja katusekambris õlut juues lookesi lehtedesse ja raamatutesse. Vt ka tema tekste “Raamatukogu kui elukaaslane” (Epifanio 16) ja “Prohvetit tuntakse rohkem võõral maal” (Epifanio 17).