Pühamu
Selleks, et olla elus, ei pea inimene mitte midagi uskuma,
elulisus ei sõltu uskumisest. Tajun, et kõik on alati seotud
mingisuguse varjatud kõrgema jõuga, kes on alati minuga
ja kellest või millest ei saa ma iial eralduda, olen selles ja on
ise samaaegselt see jõud. Maailm meie ümber on imetlusväärne.
Näen, et ainult läbi sisemise headuse ja hoolivuse
võime selle muuta kõigile paradiisiks nagu see võib-olla
kunagi oli. Ma polnud varem taibanud, mis on kirikud,
templid või religioon ja milleks seda kõike vaja on. Need
nähtused on mu ümber olnud, ilma et nendesse süüvinud
oleksin või suuremat huvi tundnud. Ühel hetkel hakkasid
mind tõmbama pühad paigad. Need paiknevad vabas
looduses kui ka inimese poolt konstrueeritud ruumides.
Mida inimesed sellistes paikades tegelikult teevad on minu
jaoks alati müsteerium olnud. Ometigi on need kohad eri
rahvaste traditsioonide ja kultuuri tuumaks. Olen uurinud
templeid, kirikuid ja muid püha arhitektuuri objekte ja
jõudnud arhitektuurse vormi taga paiknevate sügavamate
protsesside ja väärtuste juurde, mis on muutnud ja kujundanud
minu varasemat arusaama arhitektuuri olemusest ja
maailmast totaalselt.
Kontakt
Jõud
Tänapäeva hedonistlikus ühiskonnas on muutunud
arhitektuuri esialgne eesmärk. Arhitektuur teenib tihti
võimul olijate egoistlikke vajadusi, mille käigus hävitatakse
või kahjustatakse terveid ökösüsteeme ja planeeti. Mõistagi
täidab arhitektuur siiani inimese primaarset funktsiooni –
kaitsta inimese füüsilist keha välise maailma eest. Iidsematel
aegadel võib-olla polnud sedagi vaja, vaid leiti varjupaik
loodusest.
Mu soov on vaadelda arhitektuuri kui midagi, mis ei
ole esikohal, mis ei dikteeri inimeste elu, vaid midagi
palju õrnemat ja alandlikumat, mis ise allub millelegi
võimsamale ja suuremale kui füüsiline reaalsus. Soov on
vaadelda arhitektuuri kui vahendit, mis teenib erinevates
kultuurides kõrgemat eesmärki ning mis on millegi
suure ja sügava teener, vahendaja ja abiline siin maa peal.
Arhitektuur teenib inimest, proovides leevendada tema
igatsust meelerahu, stabiilsuse, armastuse ja õndsuse
järele, mida ta kas teadlikult või alateadlikult alati otsinud
on. Sellise arhitektuuri juured kanduvad väga iidsetesse
aegadesse, mille tegelik eesmärk jääb siiani müsteeriumiks.
Püha arhitektuuri objektid on kirik, tempel,
katedraal, kabel, stuupa, püramiid, shinto, mošee või
isegi kodu, kivirahn. Olgugi, et nende vorm, tekkelugu,
asukoht ja materjal on erinevad on nende eesmärk kõigil
üks – vahendada inimesele kõrgemat jõudu. Paiku, kus
selline essents on, võib nimetada pühaks. Peab olema
mingisugune eriline põhjus, et mõni paik saaks sellise
tiitli. Selles paigas elab keegi veel, kes on silmale nähtamatu,
keda võib nimetada näiteks loodusjõuks, energiaks,
väeks, jumalaks, jumalannaks. See jõud muudabki arhitektuuri
pühaks ja annab sellele erilise kvaliteedi, paneb
selle elama. Inimene, kes pühas paigas viibib võib saada
puudutuse selle jõu poolt. Füüsiline vorm ei genereeri
energiat, mida inimene kogeb kui jumalikku, see energia
pidi juba enne olemas olema. Ürgne jõud, mis eksisteeris
juba enne inimkonda, arhitektuuri ja võib-olla isegi
päikesesüsteeme. Inimeste kogemused võivad nendest
paikades olla väga erinevad. See ei pea olema midagi
suurt. Mõni võib kogeda kergendust, rahu või headust,
mõnel võib tekkida mõttepaus, vaikus või vastupidi pea
läheb sassi või kerkib negatiivne mälestus. Samas võib
olla kogemusi, kus tajutakse soojust või liikumisi keha
eri piirkondades, mõnel võib nutt peale tulla ja tekkida
härdus. Kogemus on alati. Isegi see, et ei ole kogemust,
on kogemus. Milline see antud paigas on sõltub igaühe
isiklikust teadvuseseisundist.
Üle maailma on teada paigad, mis on tuhandeid või
kümneid tuhandeid aastaid vanad, mida siiani külastavad
miljonid inimesed aastas. Paljud selle pärast, et lihtsalt näha
huvitavat objekti või et sõber soovitas, mõni seetõttu, et
saada kontakti selle jõuga, saada lunastust, vabanemist,
lahendust probleemidele, edastada palveid, saada õpetust.
Läbi aegade on pühad paigad kandnud ka õpetamise
eesmärki. Templid ja kirikud, mis on kaetud erinevate
skulptuuride, maalingute ja nikerdistega, pole sellised lihtsalt
ilu pärast. Igal sümbolil ja objektil on oma tähendus,
mille läbi anti edasi eluväärtusi, seaduspärasusi looduses,
õpetust sellest, mida järgida ja mida vältida, mis toob häid
muutusi, mis mitte. Paljud sellised õpetused on tänapäeval
kujunenud usuks ja on kaotanud algsed tähendused või on
niivõrd moondunud, et inimesed ei saa nendest enam aru
ja ei saa neid kasutada. Arhitektuurne objekt on sümbol,
mis tähistab selle taga olevat, mis ei sõltu füüsilisest reaalsusest
ja ei ole mõjutatud selles dimensioonis toimuvast,
vaid läbistab seda. Püha paik ehk pühamu pakub inimesele
ruumi, kuhu tulla, et keskenduda ihaldusväärsele kontaktile
jumaliku, ebamaisega.
Dimensioonid
Olen kuulnud lugu, et kunagi oskasid inimesed jumalaga
otse rääkida. Nad küsisid palju küsimusi kõigest ja
said ka vastuseid. Lõpuks oli neil nii palju vastuseid, et
unustasid ära, kuidas jumalaga otse rääkida. See võib olla
põhjus, miks me jandime religiooni, kirikute ja templite
ehitamisega, kristallide, pühade tekstide lugemisega ja
kõige muuga, mis meie elus on. Oleme langenud unustusse
iseendast. Selline unustus on nii piinav, et otsime
sellele lahendust kogu elu, samaaegselt luues ja purustades,
pettudes ja väsides. Inimene pöördub looduse, inglite,
mõnuainete, tervisliku toitumise, sotsiaalmeedia, treeningu,
raamatute või kes teab mille poole, et seda igatsust
leevendada. Ja lõppu sellele ei paista tulevat.
Pühad paigad on ülesehitatud tsentraalselt. Pühamus
asub keskpunkt, mille ümber on kõik muu. See väljendab
inimese elu, kes tiirleb ümber keskpunkti. See on iidne
sümbol, mis kajastab inimese elueesmärki. Jõuda tsentrisse,
jõuda tagasi koju. Püha arhitektuur väljendab inimese
püüdlust sisemise täiuslikkuse poole. Inimene näeb, et
väline maailm on muutuv ja tema tahtele allumatu. Läbi
alistumise hakatakse otsima sügavamat tõde enda sees.
Arhitektuuri roll seejuures on oluline, kuna pakub inimesele
tuge. Püha arhitektuur on teatud mõttes abivahend,
mis õpetab inimest läbi sümbolite, väljendades nähtusi,
mida inimene võib ise kogeda ja milleni jõuda. Kristlaste
kirikud pole lihtsalt niisama kõrgete lagede ja taeva poole
pürgivate tornidega. See kõik väljendab seisundit, kuhu
inimene ise jõuda võib. Sarnaseid sümboleid leiab üle
maailma.
Iidsetes kultuurides ehitati massiivsed templid loodusjõududega
suhtlemiseks, see ei tähenda, et need jõud polnud
kättesaadavad mujal maailmas, teiste viisidega. Eestis
olid selleks kivid, hiied, allikad, kus suheldi ja võib-olla
tänapäevani suheldakse jumalatega ehk loodusjõududega.
Seal palutakse parema käekäigu, tervise, hea õnne eest.
Eestis loodi samuti kujukesi, mida rituaalselt kasutati,
et tuua talurahvale näiteks karjaõnne, küllust või muid
hüvesid. Eesti arhitektuuri traditsioon on võrreldes teiste
vanade kultuuridega kohati erinev. Usuti, et loodus on
püha ja seda peab hoidma puutumatuna. See uskumus
võib olla põhjuseks miks ei arendatud välja kõrgtehnoloogilisi
templeid või kirikuid. Arhitektuuri roll kultuuri
säilimise puhul on oluline, kuna sellega seotud sümboolsed
märgid kestavad ajas ning on meeldetuletuseks iidsest tarkusest
ja õpetusest järgmistele põlvkondadele.
Arhitektuuri sügavam eesmärk on moodustada keskkond,
mis toetab indiviidi teekonda. Selleks võib olla
religioon, jooga või mõni muu kõrgema eesmärgiga seotud
tegevustik. Arhitektuuri vorm sõltub teatud kultuuri
kommetest ja maailmavaatest.
Foto: Piret Pakler
Lisaks on kirik, tempel,
mošee või muu püha rajatis inimese jaoks abivahend ja
portaal. See on paik, mille toel saab inimene pöörduda
kõrgema poole, et abi paluda oma isiklike probleemide
lahendamiseks või mõnele elulisele küsimusele vastuse
saamiseks. Arhitektuur ise omab sümboolset rolli ja on
argise elu osa. Pühade paikade loomine on seotud iidsete
teadmistega kosmosest, inimese enerigakeskustest, astroloogiast.
Kutsudes sinna väe pannaksegi arhitektuur elama.
AHTI SEPSIVART
arhitekt ja kunstnik
Joonistused:
Ahti Sepsivart,
2016 – 2018
|