Epifanio
Epifanio 1 Epifano 2 Epifanio 3 Epifano 4 Epifanio 5 Epifanio 6 Epifanio 7 Epifanio 8 Epifanio nr 9 Epifanio nr 10 Epifanio nr 11 Epifanio 12
Epifanio 13 Epifanio 14 Epifanio 15 Epifanio 16 Epifanio 17 Epifanio 18 Epifanio 19 Epifanio 20 Epifanio 21      
Igasugune tagasiside on teretulnud. KONTAKT: augustkunnapu@gmail.com
800

Articles in English

TOIMETAJA VEERG

EPIFANIO SOOVITAB

MINU FILMIKOGU
Indrek Kasela

MINU RAAMATUKOGU
Janari Lage

NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS
Saale Kareda

HARRY PYE POSTKAART LONDONIST
Harry Pye

MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA
Eve Apro

KRISTI VÄRVIMAJA
Kristi Kongi

BARCELONA TORN
Silver Soe, Vilen Künnapu

KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT
Mehis Heinsaar

KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST
Lauri Leis

KUNINGAD JA ÜLDSE
Artur Givargizov

KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU.
Nato Lumi

MEESKOND

NÄhtamatu ruumi puudutus

Maailmas, kus materialistlik peavoolu teadus on juba pikemat aega nautinud staatust, mis varem kuulus religioonile, ja kus religioossed institutsioonid järjest enam marginaliseeruvad, on üksnes kunstimaailm, filosoofia ja seni paljude silmis endiselt ketserlikuks peetav holistlik eesliiniteadus need valdkonnad, kus saab tõsiseltvõetavalt, ehkki poolihääli rääkida sellest, mis jääb nähtavast ja kombatavast maailmast "väljapoole". Õigemini peaks küll kohe täpsustama, et mitte just ilmtingimata ainult väljapoole, vaid samahästi ka sissepoole, nähtava maailma osakeste vahele, taha, kõrvale, kohale, sisse ... Sisemine struktuur, nähtamatu dünaamika on see, millel rajaneb silmaga nähtav. Kõik vormid ja proportsioonid on nähtamatute jõuvahekordade väljendus (F. J. Molitor). Mulle meeldib julge hüpotees, et meie reaalsus on üks sedasorti reaalsus, mida me ise dekodeerime energiaväljadest silmaga nähtavaks maailmaks, kuid mis tegelikkuses on ainult holograafiline illusioon. Ning et aegruum on kollektiivne tihenenud mõttevorm, mille loomisel oleme kõik lakkamatult osalised. Kuidas kaardistada seda kompleksset paljumõõtmelist tegelikkust?

Piret Hirv

Tanel Veenre

Villu Plink

Kristiina Laurits

Eve Margus-Villems

Kadri Mälk

 

Astrofüüsikud kinnitavad meile, et inimene näeb oma füüsiliste silmadega vaid umbes nelja protsenti kõigest olemasolevast. Ülejäänu kohta on tänase teaduse vahenditega raske midagi täpsemat öelda, kui et see on nn tume mateeria ja tume energia. Kogu meie peavoolu teadus ning ühiskonnakorraldus tuginevad teadmisele sellest eksistentsi neljast protsendist ning see kaduvväike osake tervikust on justkui raami peale laiaks ja õhukeseks tõmmatud kile, mis rebeneb iga sügavamale vaataja puuriva pilgu all. Massiteadvuse tasandil on läbi lõigatud seda nelja protsenti tervikuga ühendavad kanalid ning manipuleeritava inimmassi pähe on istutatud lapik ja tuim tarbeesemete müügimaailm. Sestap on tänapäeva inimese teadvuses degradeerunud ka mateeria olemus. Vaatleja teadvuses vaimust lahutatud mateeria on elutu, surnud.

Kvantfüüsika tõestas, juhtides meid taas ürgvana tõdemuseni, et mateeria ja vaim ei eksisteeri teineteisest lahus. Mateeria ja vaim ei ole isegi mitte ühe ja sama tõeluse erinevad avaldumisvormid. Mateeria ja vaim on oma sügavamal olemise tasandil üks. Ärksamad teadlased on (uuesti) avastanud eksistentsi sügavaima dimensiooni, teatud laadi ürgvälja, millest on emaneerunud kõik olemasolev. Läbi aegade on sellele antud erinevaid nimetusi: Akasha väli, psi-väli, hüperruum, implizirte Ordnung. Sel osal teadusest, ühiskonnast, mis ei suuda vaimus pöörduda tagasi eksistentsi lätete juurde, puuduvad juured, puudub nähtamatu maailma tugi.

Kõik eksisteeriv on energia, informatsioon, mis on subatomaarsel tasandil lakkamatult toimuva kvantenergiavahetuse kaudu omavahel ühenduses – kvantpõimingus. Igal aatomil on teadvus, iga aatom on püha. Mateeria, milles suudetakse näha energia tihenenud väljendust, elustub. Mateeria, millest kunstnik vaimsel kõrgsurvemeetodil vormib kunstiteose ning milles mateeria ja vaimu ühtekuuluvus on selgelt tajutav, lunastab vaataja illusoorse maailma pealispindsusest. Vähemalt selles aegruumi punktis. Ning seda ei olegi nii vähe.

Rühmituse õhuLoss kunstnike aimatav koda esmapoolsuses annab neile juured ja väe. Koolkonna rajaja Kadri Mälgu loomingus hooman võimsa Musta Isise arhetüübi kohalolu. Suure jumalanna aspekt Must ehk Looritatud Isis on Suures Tühjuses peituva potentsiaali vahendaja ja juurte toitja. Pühamu, mis asub varjudes /.../, vanem kui aeg ja jumalatest unustatuim. (Dion Fortune) Must Isis peitub inimese alateadvuses ning võib mõjuda hirmuäratavalt, kui ei olda valmis temaga silmitsi seisma. Sama võib juhtuda ka Kadri Mälgu loominguga kohtudes, kui inimene ei ole valmis vaatama väga sügavale iseenda sisse.

Enda mitmedimensioonilise olemuse teadvustamine võimaldab kahjustusteta liikuda erinevate sfääride vahel. Materiaalne maailm oma lugematute kitsenduste ja piirangutega sunnib tundlikku inimest liikuma oma keskmesse ning koondama kogetu-tunnetatu ühte punkti, millest plahvatuslikult saavad sündida uued maailmad. Õhuloslased ehitavad vaimutemplit, millest väljuvad kiired materialiseeruvad ehetena. Iga kunstnik rühmituses kõneleb oma helistikus, seal on nii heledamat kui ka tumedamat tonaalsust, ülifiligraanseid ja "seisvatest lainetest" tärkava mateeria olekuid uurivaid kui ka lopsakama joonega paradiislikke visioone, nii askeesi kui ka külluslikkust; ürgset ühtekuuluvust loodusega, sisekaemust, rõõmsameelset muretust, teravmeelsust ... Ja ometi seob neid kõiki mingi nähtamatu niidistik, intensiivne ja pingestatud kohalolu.

Tugev hingejõud annab neile võime kanda esmapoolsusest siinsesse maailma olulist infot ning tuua see vaatajani vormi koondava mõju kaudu. Rühmituse õhuLoss kunstnike (kantavad) ehted astuvad kandjaga energeetilisse dialoogi, kaitstes, toetades või inspireerides inimest selle välja ja sõnumi kaudu, mis kunstnik on ehtesse salvestanud. Selles mõttes tõmbaksin vaimse kaare iidsete kultuuride juurde, kus ehe ei olnud mitte võimu ja jõukust demonstreeriv ese, vaid kaitses, toetas ja võimendas kandja energeetikat. Näiteks vääriskivid on ülivõimsad energeetilise info kandjad, mille tegelik vägi on olnud inimkonna enamiku jaoks aastatuhandeid unustuses ja varjus, sest spetsiaalselt häälestatud teatud kindla suuruse, kuju ja päritoluga kristall on võimas "relv", millega on võimalik nii tappa kui ka tervendada – oleneb sisestatud programmist.

Kohtudes õhuLossi ehetega, on vaataja vastamisi inimeseks olemise hapruse, haavatavuse, kohutavuse, väärikuse, jõu ja võluga. Nendes ehedates ehetes materialiseerunud kontsentreeritud vaimujõud kõnetab oma nõelterava delikaatsuse, sugestiivse kiirguse ja varjatud maagiaga. Inspireerib süüvima tabamatu ja tabatava võimalikku ühisossa, ärgitab liikuma aja ja ruumiga piiritletud "kastist" väljapoole ning tegema avastusi ka meile tuttava aegruumi piires. Rühmitus õhuLoss intrigeerib, üllatab, pakub mõnu, esitab väljakutseid. Tavareaalsuse tarastatud mänguväljak osutub vintsket vastupanu avaldavaks miraažiks ning uneskõnd võimaluseks puudutada sügavama reaalsuse olemuslikke kihistusi.

õhuLoss on ehtekunstnike rühm, kuhu kuuluvad Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits, Katrin Sipelgas ja Villu Plink. Rühmitus loodi 1999. a-l, ühisnäitused on toimunud Eestis, Hollandis, Hispaanias, Saksamaal, Taanis, Portugalis, Ungaris ja Hiinas. Näitusega Tallinna Põhjatuletornis kaasnes raamat "Castle in the Air" (Arnoldsche Art Publishers, 2011).

Saale Kareda
(1968), eesti muusikateadlane, teeb Viini ülikooli muusikateaduse instituudis doktoritööd.

Installatsioon: Katrin Sipelgas

Tallinna Põhjatuletorn.
Fotod: Villu Plink, Tanel Veenre