 |
|
|
MINU FILMIKOGU MINU RAAMATUKOGU NÄHTAMATU RUUMI PUUDUTUS HARRY PYE POSTKAART LONDONIST MIS MIND PUUDUTAB KUNSTIS TEGIJA JA VAATAJANA KRISTI VÄRVIMAJA BARCELONA TORN KUUSTEIST VAIKUSE AASTAT KIRJANDUSEST JA POPMUUSIKAST KUNINGAD JA ÜLDSE KELLE VIGA? OMA VIGA. KAHJU. |
Harry Pye postkaart Londonist Samal ajal kui kirjutan, muretsevad paljud inimesed Londonis toimuvate mässude pärast. On olnud palju kaklusi ja rüüstamist. Mõned arvavad, et ülestõus oli põhjustatud sellest, et politsei tegevuse tõttu sai surma üks noor mustanahaline mees. Mõned arvavad, et ülestõusu põhjuseks on valitsuse hoolimatus ja valed otsused majanduslikust madalseisust välja tulemiseks. Kahjuks ei saa eitada, et mõned nendest, kes postkontoreid süütavad ja kaupluseid rüüstavad, on lihtsalt südametud pätid. Veidi lõbusamal toonil – koos sõbra Jasper Joffega korraldatud viimane näitus "Joffe et Pye" on saanud suure menu osaliseks. Näitus on üles seatud Jasperi kodus Shoreditchis, Ida-Londonis. Mulle tundub, et "Joffe et Pye" on väga positiivse energiaga näitus. Iga kord, kui astun Jasperi aeda ja näen esimese asjana suurt papist majakest, mis on kaetud Snoopy piltidega, ei saa ma jätta naeratamata. Selle töö tegi Jasper koos oma kuueaastase tütre Albaga. Ta on oma galerii nimetanud Chateau Joffeks (Joffe loss) ja kõik meie maalid on salongistiilis üles riputatud. Üks maalidest, tõeliselt menukas, on minu ja Rowland Smithi koostööprojekt "The Power of Suggestion" (Sugestsiooni jõud). See töö koosneb 16 postkaardi suurusest kokkupressitud lõuendist. Iga lõuend esindab üht värvilist ajakirja kaanepilti minust. Mick Jagger ütles kunagi: "Seni, kuni esikaanel olen, ei huvita mind see, mida nad 28. leheküljel minust räägivad." Tundub, et see idee tuli meil The King of Comedy lõpuosa nägemisest, kus kõik ajaleheriiulid on täidetud ajakirjadega, mille kaanel on Robert de Niro nägu. Olime Jasperiga üsna üllatunud, kui üks Raadio 4 peamisi saatejuhte meiega ühendust võttis ja ütles, et soovib saates näitust kajastada. Programmi nimi on The Saturday Review (Laupäevane ülevaade) ja igal nädalal kuulab seda umbes 4 miljonit inimest. Kolm kriitikut/ajakirjanikku – Lisa Appignanesi, Ekow Eshun ja Misha Glenny käisid meie esitlust vaatamas ja nende positiivsete kommentaaride üle saime tõsiselt rõõmustada. Lisa ütles, et soovib ka ühe meie maali omanikuks saada. Elkow'le meeldis see, et 6-aastane Alba oli meile ekskursioonijuhiks. Misha rääkis sellest, kuidas minu ja Jasperi maalid üksteist hästi täiendavad. Nad kõnelesid meie tööde varjatud tähendustest ja sellest, et need paistsid lapselikud, aga samas mõnikord ka sünged. Kõiki kriitikud olid ühel meelel, et oleme Jasperiga andekad ja intelligentsed sellid ning meie näitus vääris külastamist. Minu jaoks oli sel näitusel oluline see, et esmakordselt esitlesin ka nonfiguratiivseid töid. Ei tea, miks, aga viimasel ajal leian end maalimast inimeste asemel erivärvilisi kuubikuid. Ja ma ei ole kindel, kas see on üks oluline areng minus või lihtsalt piinlik vaheetapp, millest peaksin kiiresti välja kasvama. Samal nädalal, kui avasime "Joffe et Pye" näituse, toimus ka minu viimase The Rebel ajakirjanumbri esitluspidu. Üritus toimus Clerkenwellis stuudios L-13 ühe minu kureeritud näituse "Four By Four (Part 2)" avamisel. Sel näitusel on üleval 16 kunstitööd: neli Tom Pounderi maali, neli kunstipatja Emma Colemanilt, neli fotot Aleksandra Wojcikilt ja neli Edward Toddi skulptuuri/maali. Veensin nelja kriitikut (Sarah Thacker, Boyle N Shaw, Alex Chappel ja Georgia Anderson) kirjutama 444 sõna igast kunstnikust. Avamine kestis neli tundi. Oli palav öö ja me jäime kõik väga purju – mis oli hea. Ka üks Guardiani ajakirjanik kiitis meie näitust. Ta ütles, et nautis eriti Aleksandra fotosid Greenwichist. Mulle meeldivad näitused, kus on koos erinevate kunstnike tööd ja on näha, kuidas inimesed ühenduvad erinevate asjadega. Minu arust on Emma Colemani tööd osaliselt inspireeritud The Residentsi kuulsast albumikaanest, millel on hiiglaslikud silmamunad, ja osaliselt tema enda keha taastumisest pärast kahe lapse sündi. Edward Todd oli oma tööde osas kõige ebakindlam. Minu arvates on tema tööviis väga huvitav – tundub nagu tahaks ta riskida enda naeruväärseks tegemisega. Võib olla esitab ta väljakutse kujunenud vaadetele sellest, mis on lahe ja mis on jama – ma ei ole kindel, ja tundub, et tema ise ka mitte – aga igal juhul on need huvitavad tööd. Tom Pounderi maalid sobiksid ka minu seintele ja tal on alati väga põnevad tööde pealkirjad. Tegin The Rebeli jaoks iga kunstnikuga intervjuu. Siin on mõned tsitaadid kunstnikelt ja lingid nende intervjuudele.
Koht, kus toimus "Four By Four" näitus, on Steve Lowe oma. Minu arust on Steve alati olnud huvitav tegelane ja pealegi on ta hea inimene, nii et otsustasin ka temaga intervjuu teha. 1) Kust sa pärit oled ja milline on sinu lugu? Steve Lowe: "Sündisin Slough's, aga mu vanemad kolisid iga 3-4 aasta järel, nii et ma ei peagi ennast kuskilt pärit olevaks. Olen 20 aastat elanud Londoni erinevates linnaosades, nüüd elan Hastingsis koos oma partneri ja meie kuue-aastase tütrega. Minu lugu on selline: arglik keskklassi poiss, edasipüüdlike põhja/juudi taustaga töölisklassi vanemate laps. Vihkasin kooli, aga mul läks seal hästi. Õppisin kauneid kunste Byam Shaw nimelises kunstikoolis. Nüüd teen oma magistrikraadi Central St Martinsi ja Ulsteri ülikooli juures. Byam Shaw's õppides kohtasin Adam Woodi, kellega hakkasime koostööd tegema. Tihti oli selleks lärmakas performance Einstürzende Neubauteni stiilis ilma helinditeta. Belfastis koheldi mind hästi, sain suure stuudio ja materjalid, aga lahkusin kuu aega enne lõppu kursuselt, sest tundsin täielikku usukaotust kaunitesse kunstidesse, kunstnikesse ja kõikidesse, kes kunstimaailmaga kokku puutuvad. Naasesin Londonisse ja algatasin koos Adami ja oma toonase tüdruksõbraga alternatiivse rokibändi Buxom. Sellest bändist kujunes välja üks teine grupp, The Impossible, ja ma aitasin üleval pidada üht väikest iseseisvat plaadifirmat, mis kõikus majanduslikult kriitilise ja null-edu piiril. Me eksisteerisime ajal, mil ka väikestel iseseisvatel gruppidel oli veel võimalus pääseda Melody Makeri nädalahiti tabelisse. See oli just enne Nirvana minekut Geffeni alla, mis kõik ära rikkus. Noore idealistist bänditegijana asusin ma tööle ühte antikvariaati, mille üsna kiirelt üle võtsin ja minust sai haruldaste raamatute müüja, kelle erialadeks olid kaasaegne kirjandus, kunst ja subkultuur. Ma olin väikest viisi ka Dr Seussi ekspert.
2) Kust on tulnud stuudio L-13 nimi? "Aastal 2006 kolisin Bloomsbury väikestest ruumidest Farringdon Roadile. Osaliselt valisin uue koha seetõttu, et too oli 1915. aasta õhurünnakus pommitada saanud. Billy uuris seda teemat ja avastas, et pommitajaks oli Zeppelin L-13. Millegipärast meeldis meile kogu selle hullumeelsuse ja tragöödia juures see, et sõjamasinaks oli üks tohutu kuumaõhu balloon. Galeriid tunti tol ajal Akvaariumi nime all ja kui me sisse kolisime, sai sellest THE AQUARIUM L-13. 2008. aastal panime selle koha kinni ja kolisime veelgi varjatumasse kohta vana orelivabriku all, kus minul ja Adamil oli stuudio. Ka see oli pommitatud linnaosas, aga polnud pihta saanud. Avasime uuesti 2009. aastal nime all L-13 Light Industrial Workshop and Private Ladies and Gentlemen's Club for Art, Leisure and the Disruptive Betterment of Culture, aga nüüdseks kutsume seda kohta lihtsalt L-13 või L-13 Light Industrial Workshop. See ei ole kunagi olnud L-13 galerii!" 3) Kes aitab sul L-13 ülal pidada ja kes on need kunstnikud, kellega koostööd teed? "Ma ise haldan seda kohta ja hoolitsen organisatoorse poole ja kodulehekülje eest. Tagahoovis on meil Adamiga ka Harry Adamsi stuudio, nii et Adam on tavaliselt kohal ja ta on ääretult vajalik inimene, kui asi puudutab näituste ülespanekut või asjade valmistamist. Koostööd teen peamiselt Harry Adamsi, Pete Bennetti, James Cauty, Billy Childishi ja Neal Jonesiga." 4) Mille poolest erineb L-13 kõikidest teistest Londoni kunstikohtadest? "Meie kaasaegses kunstiruumis on tavatult palju vaimu ja iseloomu. Mulle pole kunagi meeldinud külmad isetud kunstiväljapanekud eredalt valgustatud valgetes tuimades karpides. Näen küll, et see võib olla vägagi efektne, aga minu arust ei ole see tavapäraseks muutudes tervislik kunstimenüü. Meie ruumid on ka tööruumid ja alati püüame oma publikut kaasata oma loominguliste püüdluste puhtasse ja spontaansesse energiasse. Nii et meie jaoks on tegemine, valmistamine ja näitamine kõik osa käimasolevast protsessist ja meie tohutud ambitsioonid on pigem tõsiselt loomingulised, poeetilised ja lõbusad ettevõtmised, mitte valmis edu etalonid. Meie jaoks on teretulnud ka segadus ja vasturääkivused ning me seame end alati moraalselt kõrgele tasemele mõistes samal ajal ka meie positsiooni kõigutatavust ja pinnanihkeid jalge all." L-13 kohta saab rohkem infot: http://www.l-13.org/
Jasper Joffe & Harry Pye. Fotod: Aleksandra Wojcik Harry Pye |
