 |
|
|
MINU FILMIKOGU MINU RAAMATUKOGU INIMENE JA RUUM MUINASJUTT SELLEST, KUIDAS MUSTLASED MAAILMA LAIALI LÄKSID MUINASJUTT MUSTLASTE PULMADEST ÕPETAMISE MÜSTEERIUM RUUMIST JA RUUMILISUSEST HARRY PYE POSTKAART LONDONIST SINU BETOONKUPLITE ALL, MU LINN VAREMETE AKADEEMIA SENTIMENTAL JOURNEY HOME ROHTMAA SERVAL SIVTSEV VRAŽEK. PÕIKTÄNAV |
Rohtmaa serval "On möödunud kaheksateist päeva mu kolmekümne kolmandast sünnipäevast ja kõik mu enesele antud lubadused on rõõmuga murtud. Olen jälle hakanud käima kasiinos ja kolmel korral jõudnud end oimetuks juua. Ja mu ärevus, mingist mulle tundmatust närvihaigusest kantud ärevus üha süveneb... Isegi Tema, mu ainus, jättis mu nüüd lõplikult maha. Sest ma olevat haige ja nõrk... Aga kui haige? Ja kui nõrk? Selles on küsimus." • Nõnda mõeldes jõudis A. õhtusel maanteel jalutades künkanõlvale, kust avanes vaade ääretule rohtmaale. Tume rohi lainetas lihava ja mahlakana soojas tuules nagu meri. Nii kaugele, kui A. pilk ulatus, ei näinud ta sel rohtmaal lõppu olevat. Vahest ainult õige kaugel, tõstes käed loojuva päikese kiirte kaitseks silmade kohale, tundusid horisondil kõrguvat helesinised künkad, kuid samahästi võisid need olla ka pilvemassiivid. A.-d haaras aukartus ja hämming selle tundmatu tasandiku ees. • Eespool kostus rohust kahinat. Võis aimata, et seal on liikumas mingid loomad. Võib-olla metssead. Sigadele meeldib ikka kõrges rohus olla. Kuid see võis olla ka mingi metsik hõim, kes roostiku varjus A.-d varitses. Mehe huultele ilmus kummaline naeratus. Alles nüüd andis ta enesele selgesti aru, et tagasiteed siit künkanõlvalt enam pole. Et see tee, mida mööda ta siiani on tulnud, on juba algusest saati olnud vaid ühesuunaline, ning ainuke moodus edasi liikuda on laskuda alla sellele ohtlikule ja tundmatule maale. • Päikese punane ketas puudutas servapidi juba silmapiiri ning hetkeks kattus lopsakas tasandik punase sädelusega. Sellest vaatepildist lummatuna süttis A.-s korraga mingi uus ja rahulik hingamine. Nõrkus ja väsimus olid kadunud. Ta murdis sealsamas maha paar noort haavapuud, otsis kotipõhjast raamatute ja tühjade õllepudelite vahelt välja liigendnoa, laasis tüvede ümbert maha oksad ja ihus noored haavad mõlemalt poolt otstest teravaks. Siis jäi ta ootele. • Rohtmaa kohale laskus vaikne hämarus. Üksainus, A.-le tundmatu lind häälitses kusagil eemal. Jahe tuul paitas mehe nägu, kui ta seal künkanõlval nõnda istus, kolm puust oda põlvedel, valvamas oma tundi. Aeglaste sõõmudega tõmbas A. kopsudesse mahlaka rohu lehka, mis temasse tasandikult hoovas. See rohi lehkas hoopis teistmoodi elu, hoopis teistmoodi hirmude ja iharuse järele võrreldes sellega, mida ta varem oli kogenud. See lehkas toorelt ja väljakutsuvalt. Mingi kohutav värskus, olemise julm kutse kandus temani sealt alt. • Saabus öö. Lõputu tasandiku kohale kerkis kuu, pannes kogu rohtmaa hõbedaselt sädelema. Ühel hetkel A. tõusis, laskus nõtkel jahimehesammul nõlvakult alla ja kadus tumedasse rohtu. • See oli ta enda hullumeelsus, mis teda seal ees ootas.
Foto: Aldo Luud |
