Leidub tüdrukuid, keda kurbus miskipärast eriliselt kaunistab, või hakkavad nad äkki meeldima eranditult tusatujus. Tekitades enda ümber ihapilve, surudes seda kokku ohetega, langetatud ripsmetega, nukrameelsusega suunurkades, kutsuvad nad minus esile veidra soovi – siduda oma kirega kinni ja hellitada kuni lõpliku suretamiseni seda valu, mis neist immitseb justkui veri haavast läbi talitsetuse sidemete, läbi pehme ihu marli. Aga tavaliselt ei märka nad mitte midagi... On kõige suhtes ükskõiksed... Murest läbistatuna tõmbuvad nad endasse, kuid minu silma jaoks avanevad nad veidral moel ja nende erootilisus muutub poeetiliseks nagu inspiratsioon, fataalseks nagu sõltuvus, söövitavaks nagu hape.
Maibrit oli vormitu nagu prunt: õlad – talje – puusad – ihu hale punktiir, ei ühtki looget peale raskete rindade künka, ja sealgi polnud kahemõttelisuse varjugi, ning silm väsis kiiresti sellest rinnast, mis rõhus eelkõige teda ennast. Ta oli Jyllandist. Isa jättis nad delikaatselt maha ja, vabanenud perest, tegi Kopenhaagenis nobedasti karjääri. Kui Maibrit vanemaks sai, võttis isa ta enda juurde ja pani kolledžisse. Seal lürpis ta snobismi, elas ühikas, kurtes seintele, vaatas tühjal pilgul aknast välja, luges igasugust jama. Siis leidis endale sõbranna, samasuguse põssakese Jyllandist, ja nüüd ma mõtlen, et mul õnnestus temaga lähedaseks saada samal põhjusel: tal polnud kedagi ja temas oli kurbus, mis tegi ta kütkestavaks.
Ta meenus mulle siis, kui pöörasin Sivtsev Vražeki põiktänavasse. Näkku lõid külmus, tolm, kärsahais, lõhnas Višnevski salvi järele, silmad kattusid joodise looriga, ja üks tüdruk põrkas tuvikesena vastu mu rinda. Põrkas, kargas eemale, ütles silmi tõstmata: "Noh...", justkui oleksin olnud mingi post, mis oleks tulnud kõrvale nihutada, mille keegi oli tema teele unustanud, idioodid! Läks, läks... Pisut rangjalgselt, veidi kõveralt... Liugles mööda nähtamatut pinda, – see oli mingi mäe pind. Mulle meenus kohe Maibrit. Nad olid millegi poolest sarnased...
Siiski – pöörates miskipärast Plotnikovi põiktänavasse, teinud varsti tavapärase portreede kõrvutamise, sain aru, et nende näojoontes pole mitte midagi ühist. Maibrit oli nisukarva-vistrikuline ja kitsaste huultega, aga see – pruunide silmade ja suure suuga brünett. Neid ühendas nimelt tüübi fenomen: nad mõlemad olid veetlevad mures (mis võib-olla antud hetkel pesitses meditsiinikeskuses Sivtsev Vražeki põiktänavas, kes teab).
Glazovski põiktänavas, Advokaatide Kolleegiumi kõrval, seisid kontorikloonid. Rohelise ehituspuuri vastu litsusid end kõhtusid sisse tõmmates pronksvärvi nägudega mehed võrkudega, korrates "Ja kuhu nad ronivad?..", "Kuhu nad õige ronivad!". Neist roomasid aeglaselt mööda autod, püüdes ja peegeldades aprillipäikest, sõitsid sujuvalt, tihedalt, ähvardavalt nagu saatus.
Denežnõi tänaval põles surnud, pilkumatu silmaga punane tuli; kaks sinistes kitlites usbekki rääkisid omavahel vaikselt, silmadega kavalalt naeratades, jälgides tolmupilve, mis hoovi kohale kerkis. Sealtsamast roomas tagurdades välja hiigelsuure veoauto kast, osa põiktänavast täitis gigantse sinise konteineri koletislik kere, vilkusid tuled kiirabil, mis oli kindlalt ummikusse suletud justkui tromb.
Alles nüüd kuulsin sireeni katkendlikku läbilõikavat huilgamist. Ma peatusin. Paremal pool oli Sivtsev Vražek, kus olin äsja tüdrukuga kokku põrganud. Tegin mõttetu ringi.
Mind tõugati, lükati, liigutati moskvapäraselt tseremoonitsemata, vallandades minus mõtte... Maibrit, mere lõhn, liiv, tasapind, mida mööda kõndis niidetud rohukõrrena tüdruk, surudes vastu rinda mappi... Mehed võrkudega, kolistades pudelitega, kõndisid kaljukindlalt samme seades mööda, omavahel piinatult kõneldes: "Sellel mehel on siis sellega kõik?", "Jah, ainult et ta on ise süüdi...", "Selge see, et ise...", "Ma ju räägin, et Mumuud poleks vaja olnud enne viimsepäevalaupäeva ära uputada!" (naer)...
Tolmupilv paiskas tänavale pilvekesi, vajus laiali, neelates valguse alla. Tromb hakkas aeglaselt liikuma. Ma sulgesin ja avasin silmi. Sireeni ulgumine sünkroniseerus sähvatustega, – maailm omandas terviklikkuse, aga ta oli tühi nagu kujuke minu kilekotis, Hiina keisri kujuke, kes peatas Aja ja käskis ehitada Suure Müüri, kujuke, mis oli valatud mingis köögis, siinsamas lähedal, võib-olla sellessamas põiktänavas.
Andrei Ivanov
on eestivene kirjanik, raamatute "Minu Taani onuke. Tuhk" ja "Putešestvije Hanumana na Lolland" autor. Vt ka tema miniatuuri "Painaja" ja Ilona Martsoni teksti "Kolm eestivene kirjanikku" Epifaniost 13/2010.
Vene keelest tõlkinud Lauri Leis,
tõlke toimetanud Ilona Martson