Siirdusin Tallina Tehnikakõrgkooli arhitektuuri õpetama kuskil 90ndate aastate keskel. Sellest ajast mäletan seda, et mulle anti suur vabadus teha, mida ise soovin. Juba esimestes projektides püüdsin rõhku asetada ülesannete kontseptuaalsusele ja arhitektuursele kujundlikkusele. Mäletan pargivahi eramut Kadrioru tiigi ümaral saarel ning kunstikollektsionäärist vanglaülema eramut-kunstigaleriid Raekoja platsil. Mäletan sooja ja päikselist sügispäeva, mil külastasime üliõpilastega mahapõlenud Merepiiga platsi Rannamõisas. Hiljem istusime klindi all oleval rannal suurtel kividel ja rääkisime millestki pikalt. Ma ei mäleta, mis oli meie teemaks, kuid mäletan seda metafüüsilist tunnet, mis meid kõiki haaras.
Louis Kahn on öelnud, et esimene kool oli see, kui üks mees istus puu all ja seletas midagi enda ümber olevatele inimestele. Inimesed ei teadnud, et nad on õpilased, puu all olev mees ei teadnud, et ta on õpetaja. Ka mulle on üle kõige meeldinud hetked, kui oleme õpilastega üheskoos avastamas maailma unustades õpilase-õpetaja suhte. Siiani juhendan lõputöid sellisel moel, et igal reedel kogunevad 5-6 diplomandi meie büroosse ja istudes ümber pika laua tekitame sünergia nii, et mingil hetkel ei ole õpilasi, õpetajat, autoreid – on vaid vaim ja ühtne loov energia. Oleme kui väikesed lapsed liivakastis, kel on hea ja lõbus olla.
Vene teadlane Jevgeni Kuznetsov on arvamusel, et Universumis eksisteerib mingi kosmiline esteetika, mis ravib ja tervendab nii inimesi, loomi, taimi kui ka mineraale.
Maria Müür. Jõgeva kui inimene. Lõputöö, 2010.
Olen püüdnud koos üliõpilastega tabada arhitektuuri tervendavat alget ja rakendada seda meie projektides. Sadade üliõpilaste hulgas, kes mu käe alt läbi käinud, on paljud pärit maalt või väikestest linnakestest. Üllatavalt paljudel on olnud sensitiivsed võimed ja mingi aukartust äratav sisemine puhtus. Meie vahel on toimunud energiate vahetus. Mina olen püüdnud äratada nende loovust, nemad omakorda on mind aidanud edasi liikuda mu vaimses arengus. Mitmed õpilased on jätkanud õpinguid maailma metropolide kuulsates arhitektuurikoolides. Mõnedest on saanud kunstnikud, lavakujundajad, arhitektuurikirjutajad. Paljud töötavad arhitektuuribüroodes, mõnedel on ka oma bürood. Mitmed elavad ja töötavad nüüd Londonis, Barcelonas või hoopis Bangokis. Ka on neid, kes osalevad edukalt arhitektuurivõistlustel. Alles hiljuti võitsid kaks Kristiinat suure rahvusvahelise arhitektuurikonkursi Rakveres. Mitmetest endistest õpilastest on saanud minu lähedased kaastöölised. Armin Valter, Taavi Kaldoja ja Kristjan Tõlk on aidanud välja töötada originaalset energiatornide arhitektoonikat. Eve Arpo on osalenud mitmetes kooliprojektides külaliskriitikuna, olles mulle nii oponendiks kui ka peegliks. Ühiselt projekteeritud lõputööd on tihti ellu äratanud arhitektuurivaimu, mis on loonud minu ja õpilaste vahele katkematu sideme.
Olen kutsunud kooli esinema välismaa mõttekaaslastest arhitekte ja vaimseid õpetajaid, näiteks Marco Casagrande Taiwanist, Chi Ti-Nan Hiinast, Shirish Beri Indiast ning laama Sangie Tiibetist. Kõik nad on kosmilise esteetika meistrid ja nende osavõtt koolitööst on kahtlemata laiendanud õpilaste ettekujutust uue ajastu arhitektuurist. Mäletan Marco workshopi, kus koos üliõpilastega tassiti mingi vana auto Tallinna linnavalitsuse ette, saeti selle katusesse suur auk ja istutati auto sisemusse rohelised puud. Kutsuti kohale TV ja raadio ning möödaminnes oligi loodud meeldejääv arhitektuurisündmus. Chi loengud linna akupunktuurist ja hiina sõjakunstist on samuti olnud radikaalsed. Shirishi loeng sellest, et maailm on tervik ja kõik on kõigega seotud, näitas õpilastele uusi võimalusi ida ja lääne kultuuri ühendamisel. Oranžikas-punases mungarüüs laama Sanghje ilmumine arhitektuurikooli ruumidesse oli aga sündmus omaette. Ta pidas väikese loengu ja aitas juhendada käsilolevat Budistliku kultuurikeskuse projekti.
Püüan meenutada huvitavaid projekte läbi aegade. Meelde tulevad Eva-Maria Gromakovski metafüüsiline sündmuste reaktor Kalasadamas, Eve Arpo klooster ja seda ümbritsev mets linnahallist ida poole jääval maa-alal, kosmoseturismi keskus Rocc al Mares. See kujutas endast suure klaaskupli all olevat Kassiopeia tähtkujust inspireeritud ruumilist kompositsiooni oma rõdude, klaasliftide, eskalaatorite ja metallkeradega.
Lauri Vaimel. Torn-kalmistu Tallinnas. Kursuseprojekt, 2007.
Kadri Post. Taastuskeskus Peipsi järve ääres.
Lõputöö, 2007
Teresa Varik. Hara loss. Kursuseprojekt, 2010.
Tugeva energiaga olid Pille Heinloo Keha- ja vaimukultuuri keskus Skoone bastionil, mis oli hästi ümbritseva maastikuga seotud jõuline mandalamärk ja Liidia Grinko Tallinna Vangla projekt Maardus. Ka selle projekti kandvaks ideeks oli inimest tervendav kosmiline esteetika. Radikaalseimaid projekte on olnud Lauri Vaimeli Torn-kalmistu Tallinna Citys ning Maria Müüri projekt "Jõgeva kui inimene", kus linna plaani vaadeldi inimese kujundina kõigi oma energiakeskuste ja tšakradega. Eriti väärib märkimist südame tšakra tähistamiseks loodud kroonikujuline rongijaam, mis raudtee kohal hõljudes liitis kahel pool raudteed paikneva linnakese taas üheks tervikuks. Veel meenuvad Taavi Kaldaru futuristlik pealeehitus Tehnikakõrgkooli klassitsistlikule peamajale ning Kadri Posti märgiline taastuskeskus Peipsi järve ääres.
Viimaseid huvitavaid ülesandeid oli eelmisel sügissemestril valminud IV kursuse projekt "Loss". Üliõpilaste ülesandeks oli projekteerida loss sellisena nagu keegi seda ette kujutab ja sinna, kuhu kellegile meeldib. Huvitav oli jälgida, kuidas õpilaste alateadvus tööle hakkas. Keset Aruba saart asuvale 150 m kõrguse mäe otsa projekteeriti kaktuseõiekujuline hotell (Reet Salu), tühja Eesti põhjaranniku saare kohale projekteeriti õhuloss, mis pidi olema vaimseks koduks saarel elavatele peremeheta lammastele (Marju Potter ja Mari Renno), mahajäetud Vene allveelaevade baasi muulile rajati sissepoole elav minimalistlik loss-puhkemaja (Teresa Varik) ning Türisalu panga servale projekteeriti kaasaegne kunstitempel, mis jäljendas maiade püramiidi proportsioone (Silver Soe).
Pille Heinloo. Keha- ja vaimukultuuri keskus Skoone bastionil Tallinnas. Lõputöö, 2004.
Liidia Grinko. Tallinna vangla Maardus.
Lõputöö, 2006.
Reet Salu. Hotel in Aruba. Course work, 2010.
Diana Vene. Magical village in Santorini.
Diploma work, 2011.
Meenuvad veel Hiiumaa rannikul asuv hiigelsuur kuup-maamärk, mis omas osaliselt ka kasutatavaid ruume (Triin Soonvald) ning ehtne kuningaloss Hiiumaale (Aivar Nigumann), samuti kerakujuline tantsukeskus New Jerseysse ning skulpturaalne kunstigalerii Toilasse (Diana Vene, Kristina Piven) ja teispoolsusesse siirdunud isa mälestuseks loodud jahiloss (Henri Jõekalda). Vaadates üliõpilaste väljapanekut tekkis tunne, et iga inimese rakumälus peitub mingi lossi ürgne mälestus – see tuleb ainult üles leida.
Küsin endalt, mida õpetamine on mulle andnud ja suureks üllatuseks avastan, et paljuski tänu sellele olen kirjutanud mitu raamatut, osalenud mitmetel huvitavatel kunstinäitustel terve rea kontseptuaalsete projektide ja installatsioonidega. Vahetades üliõpilastega informatsiooni olen ise samuti õppinud ja edasi arenenud. Ma olen õppinud inimeste keeles väljendama energeetilist informatsiooni, mida kosmos meile vahendab. Igivana tõde – tahad ennast aidata, aita teisi – on saanud järjekordse kinnituse.
Elame ajal, kus on toimumas planeedi elanike teadvuse vibratsioonisageduse tõus. See, mida tuleviku koolides õpetama hakatakse, on eelkõige elamise kunst. Ajal, kui enamik kokkuleppeid kaotavad kehtivuse, kus inimteadvus hakkab kõike tajuma eneregeetiliselt ja holistiliselt, seisneb õpetamine võib-olla ainult väga vähese tegemises ja õppimine omakorda tähendab ühinemist mingi tunnetusliku hoovusega, mis on üksikisikust palju suurem ja tugevam. Arvan, et tuleviku koolis hakkavad inimesed eelkõige kogemusi vahetama ja kaobki ära selge piir õpetaja ja õpilase vahel.
