Muinasjutt sellest, kuidas mustlased maailma laiali lÄksid
See juhtus väga ammu, nii ammu, et keegi meist seda ei mäleta. Rändas kord mustlane oma suure perega ilmas ringi. Tema hobune oli nõrk ja kõhetu, aga see-eest oli vankris palju varandust. Lisaks oli mustlase perekond tõesti suur – terve kuhi lapsi. Kuidas sa sellist peret ülal pead? Ning hobune tahtis samuti süüa – temale peab ju ka heina varuma.
Nii rändas mustlane näguripäevi nähes, panemata vankrisse istuma kedagi peale kõige väiksemate laste, sest muidu oleks hobune kogu selle raskuse all kokku varisenud. Vanker muutus varandusest ja väikestest lastest aina suuremaks ja laiemaks ning rattad vajusid aina rohkem laiali.
Mustlasperekond / A Gypsy family
Hakkas vanker ohtlikult kõikuma – käima tiira-taara, kord kaldu paremale küljele, kord vasakule. Kord kukkus vankrist maha pott, kord paljasjalgne laps. Õnneks on päevavalguses kõik näha – siis saab korjata üles nii poti kui ka lapse. Aga kui ööpimedus langeb, kuidas sa siis kõige järele valvata jõuad? Kuidas kõikidel oma lastel silma peal hoiad, kui neid nii palju on? Kuidas neid kõiki kokku loed?
Nii tuligi välja, et kord jäi vankrist maha üks laps, kord teine. Aga mustlane sammus oma hobuse, vankri ja suure perega muudkui edasi, muudkui edasi. Kogu maailma käis ta läbi, ja seal, kus ta käis, sinna jäi maha mõni tema laps. Sellepärast ongi igal maal omad mustlased olemas.
Muinasjutt mustlaste pulmadest
Peatus kord suur hulk mustlasi ühe mäejalami juures, panid oma ilusad telgid püsti ja lasid hobustel aasal vallatleda. Mustlaste seas oli kolm neidu meheleminekueas ning nende vanemad tahtsid leida tüdrukutele kõige paremad peigmehed. Nii läksid nad selle murega hõimujuhi ehk baró juurde, kes oli tark ja austatud mustlane.
Baró kutsus kõik noored vallalised mehed kokku, valis nende seast kolm kõige väärikamat ja käskis neil minna rändama mäe taha, tuues sealt kaasa seda, mida peavad eluks kõige vajalikumaks. Nii need kolm noormeest läksidki, igaüks oma teed pidi. Mustlaslaagris valmistuti aga juba suurteks ja uhketeks pulmadeks.
Kolmandal päeval tulid noormehed baró juurde tagasi.
− "Näidake, romalé, mida te kaasa olete toonud! Mida eluks kõige vajalikumaks peate?" käskis baró.
Esimene noor mustlane võttis kotist välja suure kullatüki ja ulatas selle baróle.
− "Näen, et sa pole niisama aega raisanud, vaid oled leidnud oma pruudi jaoks väärika kingituse," lausus baró. "Sina saad endale naiseks kõige rikkama pruudi."
Teine noor mustlane võttis kotist välja ilusate sarvedega suure tapetud hirve.
− "Näen, et sinu perekond ei jää kunagi nälga," ütles baró. "Sina saad endale naiseks kõige kehakama pruudi."
Pöördus siis baró kolmanda noore mustlase poole, kelle kott oli tühi, ja baró nägu läks tusaseks – seda ei olnud varem juhtunud, et mustlane oma pruudi jaoks midagi toonud ei olnud.
− "Ma olen kogu mäe mitu korda üles ja alla läbi käinud ning näinud palju ilusaid kohti," ütles kolmas mustlane. "Aga kui ma tippu jõudsin, oli seal kõige ilusam lill, mida olen kunagi näinud."
Ja ta võttis põuest välja imekauni lille, mille kõrval tuhmusid kõik mustlaste lõkked ja värvilised riided. Selle peale lausus baró:
"Vaadake, romalé, see noormees oskab tõesti ilu hinnata! Ju siis on see sinu saatus, noormees. Saagu sa endale naiseks kõige ilusam tüdruk meie mustlaste seast."
Ja nii pidasid mustlased korraga kolme pulma, mis kestsid kolm päeva, ning kui kõik laulud olid lauldud ja lõkked kustunud, asusid nad neljanda päeva koidikul jälle teele.
Mustlastants. Granada, 1949.
Fotod: Dmitri Kessel
Granada mustlaste juures
kirja
pannud Polina Tcherkassova
on antropoloog ja muusik, lisaks kogub muinasjutte ja räägib neid edasi.
