Elu Londonis on viimasel ajal kenasti kulgenud. Inglismaal oli kõikide aegade külmim talv ja paljud inimesed räägivad aastaaegadega kohandumise stressist. Sellegipoolest usun, et elu on just selline nagu me seda ise enda jaoks loome ja olen püüdnud positiivseks jääda. Mu majas ei ole keskkütet ja nii ma siis poengi õhtuti teki alla, soe villamüts peas, teksad pidžaamade peale tõmmatud, kaks soojaveepudelit kaisus ja mitu suletekki ning magamiskott kõige otsas. See on küll üsna tüütu, aga naljakas ka. Ja naerma peab, et mitte hulluks minna. Samuti olen külastanud oma sõpru ja perekonda, et end tegevuses hoida.

Hakkasin pidama oma fänniajakirja The Rebel (Mässaja) blogi. Intervjueerisin paljusid artiste ja muusikuid, kes on väga huvitavad ja inspireerivad. Lähemalt võite vaadata: therebelmagazine.blogspot.com. Loovate inimestega koos olemine teeb mind õnnelikuks. Yoko Ono on kord öelnud, et peaksime püüdma oma kadeduse imetluseks muuta. Ja kui seda suudame, siis see, mida imetleme, saab osaks meie eludest. Huvitav, kas ma sellepärast seda ajakirja teengi, et need inimesed enda maailma osaks muuta? Mäletan, et andsin endale kunagi noorena lubaduse, et kui suureks saan, siis ümbritsen end loominguliste inimestega, kes teevad põnevaid asju. Seda soovisin ma enam kui mingeid asju.

Ühe blogi tegin ma veel. See on seotud projektiga, mida koos Jasper Joffega alustasime. Mõtlesime, et võiks teha oma versiooni Tate Moderni muuseumist. Vaadake siit: jasperandharry.blogspot.com. Jasperiga võeti ühendust Unit 24 galerii poolt ja küsiti, kas ta tahaks näitust teha. Minu õnneks vastas ta, et ta olevat mõelnud ühele näitusele nimega Viva Pablo, mida ma aastaid tagasi kureerisin, kus kunstnikud jäljendasid Picassot, ja mille käigus me tegime Tate Britaini stiilis infotahvleid ja viitasid. Jasper oleks võinud omaette ka uue Tate Moderni versiooni teha, aga ta arvas, et koos oleks lõbusam (ja tal oli õigus).

Jasper siis tegigi oma variandid David Hockney, Bridget Riley ja Andy Warholi maalidest. Samal ajal jäljendasin mina teisi meistriteoseid Tate Moderni kollektsioonist, nagu Henri Matisse, Patrick Herron ja Amedeo Modigliani tööd. Ühe pildi tegime koos ka, see on tribüüt Gilbert & George'ile.

Harry Matisse

Harry Modigliani

Jasper Barnett Newman

Jasper Mondrian

Me mõlemad panustasime selle näituse tegemisse oma ideedega. Meil oli pood, kus müüdi meie postkaarte, Jasper küpsetas shokolaadikoogikesi ja lasi teha aknale sildi. Mu sõbrad kujundasid ja lasid trükkida flaierid ja kirjutasid pressiteate. Paljud inimesed olid kohe algusest peale sellest projektist heal arvamusel. Näituse avaõhtul oli kõvasti publikut ja paljud ütlesid, et neile meeldis. Minu versioon Francis Baconist sai naljanumbriks ja Jasperi Polke teenis imetlevaid pilke. Näituse viimasel päeval tuli Turneri auhinna võitnud Mark Leckey oma tööst loengut pidama.

Mark Leckey tööde keskseteks motiivideks on kirg ja transformatsioon. 2007. aasta Turneri auhinna komisjon põhjendas oma valikut Marki kasuks sellega, et "ta kasutab oma olemuse seisundit, et pühitseda indiviidi kujutlusvõimet ja meie potentsiaali asustada, taasasustada või elustada ruumi ja objekte".

Tema loeng oli väga hea. Alustuseks tsitseeris ta Max Bygravesi vana laulu You Need Hands (Sa vajad käsi). Mark ise enam käsi eriti ei kasuta. Ta näitas pilte Van Goghist ja Philip Gustonist ning luges tsitaate Paul Gauguinilt. Mark tegi kunagi maale ja skulptuure, aga praegusel ajal teeb ta kätega tööd ainult arvuti klaviatuuril.

Mõnikord ütlevad inimesed, et Morrissey jäi viimaseks suureks popstaariks. Ja Mark näis ütlevat, et Philip Guston oli viimane suur maalikunstnik, või siis viimane suur maalija, kelle tööd olid elusad. Ma jagan ilmselt tema seisukohta, sest kui vaadata, kuidas Guston on maalinud mõne käe või kinga, siis ei teki tunnet, et sa vaatad illustratsiooni. Seal on kohe kindlasti eluvägi sees. Guston ise on öelnud, et maalimine peaks olema nagu gongimäng – lõputute tagasikajadega. Ja ehkki mulle meeldivad praegusel ajal paljud kunstnikud, ei ole palju neid, kelle tööde kohta seda öelda saaks.

Mark oli hiljuti osalenud kohtunikuna Kaasaegse Kunsti Instituudis toimunud Uute Kaasaegsete valiku tegemisel. Ta näitas videot kahest enda valitud noorest kunstnikust. Ja minu meelest oli huvitav see, et teise video katkestas ta poole pealt ja ütles, et tegelikult ei ole tal selle vaatamiseks täna tuju. Just sellised asjad panid mind teda veelgi enam usaldama. Tema jutus oli palju põhja piirkonna huumorit. Mark võrdles oma kunstimaitset lakardiga, kes eelistab juua ainult tõelist heledat õlut.

Üks mu sõpradest, kellest ka varem kirjutanud olen, Mikey Georgeson, filmis osa sellest loengust ja tegi oma austusavalduse "Everything is Connected Now", mis on ka YouTube'is üleval.

Ma arvan, et see, miks inimestele Jasperi ja Harry Tate Modern meeldis, oli see teeme ise suhtumine, millest kogu projekt sündis. Paljudel inimestel on praegu mureks töökaotus või rahaliste toetuste kadumine. Me elame murettekitaval ajal. Võimalik, et meie projekti pungilik meelelaad annab inspiratsiooni teistelegi. Oma kunstis võin ma teha filmi Gordon Beswickiga ja riputada selle kõigile vaatamiseks YouTube'i üles. Ma võin kirjutada muusikapalasid Julian Wakelingiga ja lasta oma trupil The Values neid esitada. Ma võin kirjastada oma ajakirja. Või aidata Jasperil teha kunstilaata või oma versiooni Tate Modern'ist. Võimalused on lõputud.

Kui ma keskendun oma kunsti tegemisele ja kootööle sõpradega, on mu elu tõeliselt mõnus.

Joonistus: Edward Ward

Jasper Noland

Jasper Polke

Mark Leckey. Felix