Ma olen oma raamaturiiuli üle uhke. Tegemist on Madis Katsi nimelise riiuliga, pikkust oma 5 meetrit ja kõrgust 2,5. Ehitasime riiuli sel suvel koos fotograaf-semiootik Madis Katsiga. Malli sai võetud Peeter Lauritsa Tallinna pesa sarnasest riiulist. Minu riiuli jaoks läks vaja 35 meetrit männiliimpuidust laudu, 30 meetrit 12-millimeetriseid keermelatte; 168 mutrit ja 168 seibi, 3 liitrit lakki, 7 päeva tööd ja kamaluga insenertehnilist taiplikkust Madis Katsi isikus, ise olin rohkem naelahoidja rollis. Kui riiul valmis sai, ronis Madis nagu orav mööda riiulit üles-alla, seda eri kohtadest sakutades. Nii sai meistri poolt isiklikult kinnitatud riiuli täieline valmisolek rasket koormat kanda.
Oma täpselt väljamõõdetud koha riiulil said vinüülplaadid, Akadeemiad ja Vikerkaared. Eraldi riiul on mõõdetud fotoajakirjale Cheese. Raamatuid riiulisse ladudes jõudis meile naisega kohale, et saime lõpuks oma raamatud ühte riiulisse panna. Olime koosveedetud 6 aasta jooksul erinevates üürikorterites läbi saanud riiulita, kuhu kõik oma raamatud ja muud infokandjad korraga ära mahutada. See tähendas, et suur osa meie ühisest raamatukogust veetis seni aega banaanikastides voodite all ja kappide otsas, keldrites või panipaikades.
Suur oli rõõm, kui ühine riiul raamatuid täis sai laotud ja selgus, et meie maitsed üsna sarnased on. Topeltraamatuid oli vaid paar ja needki üsna ootamatud - Sigmund Freudi "Leonardo da Vinci lapsepõlvemälestus"; George Orwelli "1984"; Tibor Fischeri "Kogujate koguja"ja Ilmar Mullamaa "Rootsi keele õpik".
Minu lemmikud siin riiulis on ikka fotoga seotud. Hiljuti sain viimaks kokku fotoajakirja Cheese täieliku komplekti aastatest 2002-2010, 36 numbrit ja mitutuhat lehekülge teksti ja fotosid. Seda komplekti kui tervikut tahan ma veel väga palju kordi riiuli ette maha laduda, sirvida ja proovida aru saada, mis sorti ajakirjaga tegu on. Riiulis aukohal on Jaques Henry Lartigue "L' album d'une vie". See on Pompidous, Pariisis toimunud megaisikunäituse juubelialbum fotograafist, kes oma parimad fotod tegi enne 10-aastaseks saamist sajandivahetuse Prantsusmaal. Veel käin iga päev katsumas ja vaatamas hiljuti lisandunud tõelise kogujate koguja Martin Parri signeeritud albumit "The Real World". Lemmikfotoajakirjade hulka kuuluvad ülevenemaaliste ajakirjade "Bcя Poccия" 1908 ja "Фoтoграфический лисьтокь" 1911 aastakäik. Mõlemas ajakirjas on ära trükitud kõrgekvaliteetseid mustvalgeid fotosid näiteks mäesuusatamisest (mõelge, kui raske võis olla tollal salvestada liikumist lumel!) või fotosid 1908. aasta üleujutustest Moskvas. Lisaks arutletakse ja antakse näpunäiteid värvifotograafidele ning 3D teema (ehk lihtsamalt stereofotograafia) on igas numbris esitatud. Eriti muhedad on "Bcя Poccия" ajakirja huumorinurga fototeemalised karikatuurid ning luulelised kirjeldused aadlike visiitidest Pariisi ja Moskva fotonäitustele.
Kõigile fotohuvilistele püüan ma näidata "Black White + Gray" nimelist filmi Robert Mappelthorpe'ist, Patty Smithist aga eelkõige Sam Wagstaffist, USA kuraatorist, kollektsionäärist, Robert Mappelthorpe mentorist, kaaslasest ja heategijast. Viis, kuidas Sam Wagstaff fotodest ja fotograafiast mõtles ning kuidas ta fotot nägi ja luges, on mind fotodest mõtlemisel väga palju mõjutanud. Tilga psühhedeelsust ellu saab Jasper Zoova kingitud VHS'ilt vene multifilmide karaokeversioonidega.
Lõpetuseks on üheks mu lemmikuks Horvaatiast pärit "Moj prvi rjecˇnik" ehk siis eesti keeles pildiaabits. Tavapäraste mõmmide ja luttide kõrval kuulub korraliku mõneaastase horvaadi sõnavara hulka piip, tulemasin, korgitser, sigar, pabeross ja pudel veini. Tõsi, see raamat on viimasel ajal küll mu poja lugemislaual.