EPIFANIO 1

Vittula. Käisin seal reedel. Sain seal kokku oma prantslasest sõbra Pierre’iga, hiljem liitus meiega ta ameeriklasest sõber pankur John, kes plaanib hakata siin kandis penskaritele raha laenama – neile ei tahtvat keegi raha anda, ometi on neil kõigil suured, vanad, kõrgete lagedega veits lagunema hakkavad korterid, kus nad rahatult oma vanaduspäevi veedavad. John oli nende pärast veidi mures.

Aga niisiis Vittula. Koht kõlab, nagu võiks olla mingi soome vaste Nokust, ent ometi on see hoopis teistsugune paik. Tegemist on kohaga, mis võtab paljuski kokku kogu mu kogemuse ja pildi Budapestist.

Ta on pisike kõrts keldris. Reedel, kui sinna sisse sadasin, mängis nurgas bänd, mingi Pierre’i sõber vägistas kitarri. Koht on kitsas ja inimesi täis tuubit, seega istudes baari tagumises nurgas läks muusikute muusika minust lihtsalt mööda. Tutvusin hoopis ühe nirginäoga habemes kunstnikuga, kes maalivat pakse naisi lilledega, ise samas peenike ja väike. Nagu alati, vabakutselise elu olla raske, ta maalid ei pidanud eriti hästi müüma – ilmselt siis polegi tegu eriti populaarse temaatikaga.

Vittula seinad on täiesti suvalised – tegemist on mittesisekujundatud kohaga – neid on siin teisigi. Teatud second-hand baaride hõng ongi just see, mis Budapestist minu jaoks Budapesti teeb. Need on suvalised kohad, kuhu on lihtsalt sisse topitud lett, päevinäinud toolid, poolpõlenud lauad, vahest mõni vana haisev diivan, mõned näkased valgustid ja natuke heli. Kõik. Muud polegi ju vaja.

Ja selliseid kohti on siin palju. Kui ilmad külmaks läksid, pandi paljud neist küll kinni – nad asusid õues, remonti vajavate majade hoovides. Ent mõned neist on kergete katustega ja gaasipuhurid nurgas hoiavad piisavalt sooja, et inimesed neis alkoholi tarbides ära ei külmuks. Need on kohad, mida mööda tänavat jalutades ei pruugi üldse aduda: üldiselt puudub neil igasugune sildindus ja reklaam, astud lihtsalt mõnest suvalisest uksest sisse ja sind tababki veidi räpane ja lärmakas maailm. Ohter ja ootamatu, vana ja vapper, juhm ja julge.

Budapest ongi selline: ühtlane, räpane, veidi raskepärane linn, mida on keeruline tabada. Mööda tänavat jalutades märkad kohti, kus inimesed on äsja kusenud või koerad sittunud; näed maju, mis kõneldes sajanditagusest aukartustäratavast aristokraatiast nüüd kurvalt, ent enesekindlalt enda küljest värvi maha kukutavad; märkad autosid, mis ülbelt mööda augulisi tänavaid kihutades sind alla üritavad ajada.

Ent sul puudub mingi kindel, selgelt defineeritud koht, millega end selle linna külge siduda. Jälitatuna autojuhtide taga ajamisest põgened jõe äärde. Jõgi kogub kokku linna sita ja viib sellega kaasa ka konkreetse pildi linnast. Teisel pool jõge paistab vaid mägi, mille otsas seisab uhke tiibadega naine, kes, mõõk käes, peaks mingil moel vabadust sümboliseerima. Ent selle assotsiatsiooni sügavam tähendus voolab koos muu sitaga mööda ilusat helepruuni Doonaud lõunasse.

Ent niisiis Vittula ja Budapest: esimene on teise kvintessents ja miniatuurne mudel. Teisisõnu, kui julgelt ja ülbelt üldistada: Budapest on häbenematu peldik, kus võib vabalt kusta, kus inimesed ei põe selle pärast, mis on kole ja ebaviisakas või isegi veidi ebahügieeniline. Mulle kohutavalt meeldib, kuidas second-hand baaride ettekandjad tuhatoose tühjendavad – viimati käis tibi lihtsalt ringi, suvaline valge ämber käes, ja valas kõikide tuhatooside sisu lihtsalt sinna kokku, pannes tuhase toosi suure hooga lauale tagasi, nii et seal enne toosi seintele kleepunud tuhk inertsi mõjul laua kohale hõljuma asus. Selline see linn ongi, ei mingeid erilisi rituaale ega keni kombeid, lihtsalt räpane, uhke ja ülbe.

Karli Luik

Karli Luik on arhitekt, kes hetkel õpib Budapestis soouuringute erialal.