 |
|
|
NÄHTAVAD LINNAD – NÄHTAMATUD LINNAD LINN KUI KODU HARRY PYE POSTKAART LONDONIST MINU WEB ROKKMUUSIKA BUDAPESTIST AMSTERDAM
ON LINN ISTANBULI KASSID EESTI KUI SUUR-TALLINN INIMKIHT_TAIPEI MINU VIDEOTEEK PERM. KUS KOHT SEE SIIS ON? MIS KOHT SEE SIIS ON? MINU BIBLIOTEEK ÕNNELIK HOMMIK VILEN KÜNNAPU LÜHIINTERVJUU LUULETAJA ANDRUS ELBINGUGA STSEENID PAIDEST
| ISTANBULI KASSID
|
Milline koht seostub vastu sääri nühkiva kassiga? Tõenäoliselt midagi väikest, kodust, piimalõhnalist ja müravaba. Või vähemalt nii ma arvasin enne Istanbuli jõudmist. Esimesel päeval selles 10 miljoni elanikuga metropolis tuli üks kass minuga tutvust sobitama – sagivate inimeste ja signaalitavate autode vahetus läheduses. Oma suureks piinlikkuseks arvasin ma siis, et kurb küll, aga ju on tegemist pisut poolearulise isendiga või äkki kodust põgenenud seiklejaga. Missugune tavaline kass tunneb end keset linnamelu nii turvaliselt ja koduselt ning ei karda üldse inimesi? Paanikas kassiomanikku ei ilmunud sellegipoolest kusagilt ning üks hetk otsustasin, et minu vabatahtlikule turvamisele vaatamata tulevad ükskord kiusavad marakratid või liiga ettevaatamatu autojuht ja kassi saatus on otsustatud. Igaks juhuks kammisin mälus kõiki varasemaid ristumisi kassidega linnas ja enamasti olid need vilksatused keldritesse ja aknavahedesse kaduvatest, põgenevatest ja inimkartlikest vurrukandjatest, keda ükski vägi ei pannud sulle lähenema.
Kohtumine Hulljulge Istanbuli Kassiga püsis värskelt meeles... ja täieliku üllatusena hakkas korduma üsna rutiinse järjepidevusega. Kassid iga vaibapoe ja kohviku ukse ees, kalaturul, raamatupoes ja isegi Hagia Sophias – iga trepi, nurga ja sooja autokapoti ligiduses. Karjakaupa, üksi ja kahekesi. Rõõmsad, toidetud ja täiesti olukorra peremehed. Patsutamise-silitamise-sügamise-pildistamise suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud. Kui nüüd järgi mõelda, siis oli ilmselt ainult kaks kohta, kus kasse ei kohanud – hamam’is ehk türgi saunas ja dolmus’es, – lõbusas ühistaksos 10-le inimesele. Muidugi ei saa välistada, et see võis olla ka juhuslikku laadi erand. Igal juhul sai nädalase reisi jooksul võhikule absoluutselt selgeks, et Istanbul on täielik kasside paradiis! Nende kõikjalolek on kohalikele täiesti loomulik ja niigi jalustrabavat kassipopulatsiooni täiendasid kõik tuttavad ka koduste isenditega. Võib olla ei kipuks võrdlema lehmade mugava olemisega Indias, kuid ikkagi – kass tundus olevat omamoodi püha loom. Pole siis ime, et linna sai vaadatud peamiselt läbi “kassiprillide” ning Istanbuli filmi ilmutamisel olid seal ainult need mainitud neljajalgsed.
Istanbuli kui kassiparadiisi võtmes hakkasid ka kõik muud metropoli sümpaatsed veidrused paika loksuma. Näiteks seisab Galata sillal, mis ühendab Vana Istanbuli Sultanahmeti uue osa, Beyogluga, terve rivi mehi, kes kõik püüavad kala. Bosphorus on väga liiklusrohke ja vesi ei tundunud ka just kõige puhtam olevat. Saaki enamasti ei olnud või jäi pikkuse osas nii 10 cm kanti. Ükskõik, millist põhjendust ma püüdsin leida sellele suhteliselt arusaamatule silgutsirkusele, ainsa loogilisena jäi ikkagi sõelale linna kassidele värske ninaesise pakkumine. Mõned meetrid Beyoglu peatänavast Istiklal Caddesist eemal istub ülikonnas mees ja toidab värske kalaga tervet sugukonda kasse. Tema liigutuste rahulikkusest ja kogu protseduuri pikkusest oleks võinud arvata, et see ongi tema päevatöö.
Kogu lugu sai punkti legendiga, mille rääkis üks serblane aasta peale Istanbuli reisi. Mingil põhjusel läks jutt Türgi pealinnale ja ma ütlesin muuhulgas, et ükski kohalik ei suutnud mulle tookord piisavalt põhjendada türklaste piiritut kassiarmastust. Serblane üllatus ja küsis, et kas ma siis ei tea seda põhilist legendi ja kassikultuse nurgakivi? Ei olnud kuulnudki muidugi ja seepeale rääkis ta loo Muhamedist ja Kassist. Legendi järgi tuli üks kass Muhamedi juurde ning pärast lühikest tutvust ronis tema kuuehõlma alla ja jäi sinna magama. Muhamed respekteeris kassi magamiskoha valikut, ei tahtnud looma äratada ja istus väga pika aja rahulikult. Kassi uni aga ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Muhamedil ei tulnud sellegipoolest mõttessegi looma äratada ning ta lõikas lõpuks oma kuuest piraka siilu ja jättis kassi sellele magama.